♥ 162. päev tahke toiduta ja kevad on tõesti kätte jõudnud

Kevad on käes, pole mingit kahtlust. Linnulaul on muusika mu kõrvadele ja tuju on nii hea, et lihtsalt ajab naerma ja käin ringi suu kõrvuni. Jalutades lendas mulle täna eikuskilt vastu hiiglaslik pardiparv, hetke olin nende tiivaplagina keskel ja see oli päris huvitav koht kus olla. Seejärel nad maandusid ja piirasid mu sisse nii, et ei saanud sammugi astuda ja vadistasid kõik korraga ja läbisegi. Nii tore oli neid näha! Nad olid nii rõõmsad ja jutustasid kevade saabumisest. Varsti ärkavad kõik loomakesed ja väikesed olendid talveunest ja saab jälle koos mängida. 

♥ 161. päev tahke toiduta ja uisutamine

Käisin täna Liinaga uisutamas sellel aastal ESIMEST KORDA. Pole kunagi nii pikka vahet jäänud, ma ju armastan uisutamist. (Uisugeen on ilmselt mu emalt, kes oli iluuisutaja).

Harju liuväljal olin täitsa esimest korda. Tavaliselt käin Premias, kus on hea suur saal. 

 Jää oli väga hea ja sile, kuna käisime nii varakult, ei olnud seal ühtegi inimest ja plats oli täiesti vaba, sai kihutada nii, et juuksed lehvisid ja nahk läks higiseks. See on väga hea treening jalalihastele, mis mul eilsest Pilatesest ja Shapingust veel valusad olid. Mul vedas väga kui sain laenutusest profiuisud (meeste omad) mis olid kõige mugavamad uisud millega kunagi sõitnud olen. Peale uisutamist istusime liuvälja kohvikus (estburger?) ja jõime ingveriteed. Kahju, et peale füüsilist treeningut midagi värsket inimestele ei pakuta, vänge rasva lõhn fritüürides seisvast õlist kippus südame pahaks ajama. 

Ka mere peal saab uisutada. :) Aga on väga konarlik.

Mere äärel. Vesi oli seal all juba mitu korda üle pea. 

Kuum tee meie enda ehitatud lumemajakeses. Seal oli hea ja isegi ööd veeta polnud külm. 

Külm ei hakanud kordagi. 

Ja kui jääpangad sulama hakkavad.. saab nendega sõitma minna!

♥ 160 päev tahke toiduta ja raamat Rohelise Päikese Maa

" Õhk oli umbselt niiske ja lämmatavalt soe. Peitu olid pugenud kõik päevased olendid. Nende asemele asusid ja ärkasid unest päevavalgust kartvad ööelanikud. Öörändurid ja -hulgused ronisid puulehtede, koorelõhede ja põõsaste pesa peidust välja otsima endale toitu. Mets rõkkas saladuslikest häältest. Kostis puu vastu toksimist, sibelemist ja krabinat. Õhus kuuldus tiibade tasast sahinat ja põrinat. Kuskil praksus puuoks tundmatu jala all ja oigas mingisugune loom. Oli kuulda karjatusi ja jooksumüdinat. Metsatontidena hõljusid pimeduses nahkhiired, hääletult nagu altilma vaimud. Rohustikus kiirgas kaks loitvat ja hõõguvat silma.
Järsku kajas läbi metsa öökulli hoiatav huilgamine. Nüüd vaikis hetkeks kõik, nagu oleksid metsaelanikud jäänud hinge kinni pidades kuulatama. Oli isegi nii vaikne, et võis kuulda pudenevate kuuseokaste langemist. Seisatasid öörändurid, saagiotsijad ja põgenejad. Mis sundis neid julgeid ööhulguseid tardunult seisatama? See ei olnud midagi muud, kui et nad haistsid võõrast lõhna, tundes ja kuuldes tundmatu olendi lähenemist kõigi oma erksate katsesarvekestega, kuulmenahkadega ja kõrvadega. See oli inimene, kes läks läbi metsa, mööda tuhandeist põksuvaist südameist, tuhandeist imetlevaist silmist.
""See on meie suur vend," sosistati aukartlikult, vaadates mingi salapärase imetlusega inimesele järele."