laupäev, 27. detsember 2014

Saba taga ajamisest

Mõnda aega tagasi tuli minu juurde üks mees, kes küsis, et mis teda tagasi hoiab. Ta pidas silmas vaimset arengut.  Ma üllatusin väga selle küsimuse peale ja siis tuli meelde, et sama asja on minu käest ennegi küsitud korduvalt. Vastus on väga lihtne- see on liigne tahtmine. Inimese loomuses on soov areneda meie Taevase Isa poole, kuna meis on tema valgus. See valgus igatseb oma allika juurde. See  soov on loomulik ning ka areng peaks kulgema loomulikult. Mõnikord aga juhtub, et inimesel pole sisemist rahu, ta ei tunne ennast hetkes õnneliku ega rahulolevana ning igatseb kuhugi kaugele, mujale, edasi, ükskõik kuhu, ainult et mitte olla siin ja praegu. Siis tekib liigne tahtmine ja liigne tahtmine viib alati pausiseisundini, sest on blokeeriva iseloomuga. 
 Me õpime elu tundma läbi kogemuste. Inimene ei tohiks karta ise tunda ja kogeda, ise mõtestada ja sellepärast otsida kedagi, kes meie eest mõtleks ja ütleks. Me peame end vaimselt iseseisvalt teostama, võtma vastutuse. Vaimne areng tähendab julgust kogeda ja neid kogemusi mõtestada. Näha Looja kätt nende kogemuste taga. 
Areng toimub läbi oma elu mõtestamise. Proovige veeta kasvõi üks päev päikesetõusust loojanguni metsas ilma oma mobiiltelefonide, arvutite ja muu selliseta. Proovige kuulata oma mõtteid! Veel parem, visake üldse ära see mobiiltelefon, see vaid hävitab teid. Proovige ja ma võin kinnitada, et teie elu kvaliteet muutub ilma selleta vaid paremaks. Te hakkate arendama välja telepaatiat ja selgelttundmist. See on hämmastav, kui palju mobiiltelefon takistab selgelttundmist ja -nägemist! Proovige kasvõi paar nädalat või kuu aega elada ilma mobiiltelefonita. Usun, et juba selle ajaga hakkate vähemalt 70% paremini tundma sündmusi ette, saama mõttes kontakti oma lähedastega, kuulma ja lugema teiste mõtteid kui see on vajalik jne.

Mets aitab teil oma elu korrastada ja mõtestada. Hakake tähele panema oma igapäevamõtteid, vaadake, milline on vastukaja nendele mõtetele. Saatus- see on praegu mõeldud mõtete hilisem materialiseerunud tulemus. Kõige tugevam, võimsaim vaimne praktika on vaikuses võtta üks tool, istuda sellele, panna silmad kinni ja niimoodi alustuseks pool tundi või tund aega, või kaks tundi, lihtsalt istuda ja kuulata oma mõtteid. Ei mingeid raamatuid, ei mingeid kursuseid, ei mingeid lektoreid- vaikus ja iseenda jälgimine. Sest iga mõte loeb. Iga mõte on palve meie saatusesse. Niimoodi praktiseerides jõuame me selleni, et suudame juhtida oma mõtteid. See tähendab, et me loome ise oma elu ja vabastame end negatiivsusest.  Selle asemel, et otsida kedagi, kes teid õpetaks ja juhendaks, hakake ise oma kogemusi mõtestama ja mõtteid kuulama. Psüühiline energia on võrdne füüsilise energiaga. Selle peamine seadus on olla sissepoole suunatud. See tähendab inimene analüüsib oma hinge. Sissepoole suunatud psüühiline energia on jõud, millega on võimalik materiaalset maailma luua, aga suunamata jõud on hävitav jõud. Need on kontrollimata mõtted. See on olnud kõikide maailma pühakute peamine õpetus, suunata inimeste mõtlemist sissepoole ja püüdma oma hinge analüüsida, et koguda tohutut loovat jõudu. Jumal on inimkonda kogu aeg palju aidanud, aga sellegipoolest on iga tsivilisatsioon olnud ennasthävitav. Nüüd on aeg ennast iseseisvalt teostada, võtta vastutus! 

 Selleks, et vaimselt areneda ja kasvada, peame me suurendama endas valguse hulka. Valgus tõmbab magnetina Jumala valguse poole. Kuid see magnet pole rahutult painav, vaid pehme ja paitav. See on armastus, taevane vesi. Valgus suureneb läbi isetu heateo, läbi alandlikkuse, läbi armastuse. Jumal on andnud meile juba loomise algusest juhendi õnnelikuks ja pidevalt iseenda valguse poole kasvavaks eluks. 
 Igaüks meist teab täpselt nii palju kui ta hetkel kanda suudab.
Jumal ei pane meie õlule suuremaid koormaid, kui me kanda suudame. Mil iganes inimene on rahutu, on tema mõtted ebapuhtad, on temas juba piisavalt materjali hetkel siin ja praegu endaga tõsise töö tegemiseks ehk oma mõtete puhastamiseks. Ta ei vaja rohkemat, sest peab enne õppima hakkama saama olemasolevaga. Ometi just sellised inimesed tunnevad suurt vajadust rohkema järele. See on kui lugu mehest, kes tundis, et kõik teised on temast arenenumad, targemad, paremad ja tema ei ole piisavalt. Ta palvetas Jumala poole ja küsis, miks Jumal ei anna talle rohkem. Jumal viib ta ühte tuppa, kus on palju erinevaid riste. On suuri kullaga kaetud riste, millel briljandid ja rubiinid, on lihtsamaid hõberiste ja on ka väikeseid tavalisi puidust riste. Jumal ütleb mehele, et too on talle ette heitnud, et ta ei anna mehele seda, mida mees tahab. Ta ütleb, et lubab mehel nüüd valida siit ruumist rist tingimusel, et suudab selle ise ukseni viia. Mees tormab kohe kõige suurema ja kallima risti juurde ja krahmab sellest kinni. Kuid peab sellest loobuma, kuna ei suuda seda liigutadagi. Seejärel jookseb ta hõberistide juurde, kuid samamoodi ei jaksa neid tõsta. Nii tormab mees mööda tuba ja püüab leida võimalikult kallihinnalist risti, kuid asjatult. Viimaks võtab ta ohkega laualt väikese lihtsa puidust risti ning seda jaksab mees kanda. Siis ta mõistab, et on igatsenud asju, mida ta kanda ei suuda ja seepärast pole Jumal talle ka rohkem andnud.

Meil on täpselt nii palju, kui me kanda suudame. Mida puhtamad on meie mõtted, seda rohkem valgust me kanname ja seda rohkem rahu meis on. Inimese loomuomane olek on kaastundeseisund. Hakakem veetma päev päeva järel kaastunde- ehk tingimusteta armastuse seisundis nagu meile loomulik olek on. Vaadake, kuidas elu hakkab muutuma. Pange tähele kõike, mis ümber on, naeratage absoluutselt igale vastutulijale tänaval, tehke võõrastele inimestele siiraid komplimente. Ärge peljake ega häbenege. Loomulik armastuse ja kaastunde jagamine on tihti tänapäeval inimeste jaoks ebamugav ja piinlik, aga see peaks olema hoopis NAUDING. Võtke julgelt oma lähedal seisvast inimesest kinni, vaadake talle sügavalt silma sisse ja õnnistage teda, kallake ta valgusega üle, soovige talle südamest midagi head! Vaadake, kui palju säravamaks ja õnnelikumaks ta kohe muutub ja oi kui kirkalt lööb veel särama tema energiaväli!! Isegi kui ta peab seda algul ebamugavaks, hakkab punastama või kohmetub, see koorik inimese ja jumaliku armastuse vahel.  See koorik on tumedate jõudude loodud. Kui inimene teie õnnistusest punastab, näitab see, et tumedad jõud temas on sunnitud taganema ja need peavad lahkuma inimesest. Te puhastate ja tervendate teda halvast. 

Ja niimoodi tehes kasvatame me ka iseenda valgust ja areneme valguse poole. Mida rohkem on meis valgust, seda rohkem on meis rahu. Valgus on alati rahu. Puhtad mõtted = valgus = rahu. Kui oleme rahutud, on meis valguse puudus ja see tähendab, et meie mõtted ei ole piisavalt puhtad.  Ärge laske elu mööda voolata, kuna ajate taga suurt vaimsust ja õnne. Unustage see hoopis ära ja keskenduge hetkes siin ja praegu headuse ja helluse jagamisele. Te märkate, et vaimne areng on iseeneslik ja loomulik ja järgneb teile ise, teda ei pea taga ajama. Me tunneme piinavat igatsust vaimse arengu järele ainult siis, kui seda ei toimu. Ehk me oleme nagu pausi peal ja suurest tahtmisest areneda on meie areng üldse peatunud. Laske minna, laske lahti ja sel hetkel, kui seda teete, hakkab vaimne teekond. 
Me kõik oleme vaimolendid, kes tulevad ja lähevad tagasi Jumala juurde. Meie loomulik seisund on kaastunne, õnn ja rahu mis tuleb teiste teenimisest. Me tuleme maale õppima ja looma ja ISE tegema õigeid valikuid. Miks Jumal ei öelnud inimest luues, et see on hea? Sest ta tahtis, et inimene õpiks ise oma südames tegema häid valikuid., et ta saaks ise öelda, et tema loomine oli hea.  See ongi areng, õppimine õigeid valikuid tegema. Tuleme looma paremat maailma, kõige kõrgem heategu on isetu teenimine.  Soov vaimselt areneda peaks olema isetu soov, see peaks olema ajendatud soovist elukeskkonda täiendada ja paremaks teha, inimesi ning teisi elusolendeid teenida. Ja sel hetkel, kui soov vaimselt areneda saab tõeliselt isetuks, annab Jumal meile ka rohkem, sest me oleme vabad egokesksetest tahtmistest ja valmis kandma rohkem. Me oleme valmis teenima. 
Oli kord üks kass, kes ajas oma saba taga. Muudkui ringiratast jooksis ja püüdis oma saba kätte saada. Muud ta ei teinudki ja tema päevad kulusid ühe koha peal ringiratast jooksmisele. Kord tuli tema juurde vanem kass ja küsis, mida ta teeb. Noorem kass ütles, et tema on kuulnud, et õnn peitub tema sabas ja nüüd ta üritab saba kätte saada. Vanem kass ütles: "ma olen ka kuulnud, et õnn peitub sabas. Aga ma märkasin, et mida rohkem ma teda taga ajan, seda kiiremini ta mu eest ära põgeneb. Nüüd aga kõnnin ringi rahulolevalt ja ta järgneb mulle ise kõikjale kuhu lähen".



Jumal õnnistagu teid sel kaunil ajal! Hoidke teineteist.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.