♥ 25. päev tahke toiduta, armid ja mälestused

-õunamahl ja pirnimahl

Mäletan Kaija blogist, et mingil hetkel hakkasid armid kehalt kaduma. Olen märganud, et ka minul. Mul on kehal päris palju suuri ja sügavaid arme, sama suured ja sügava on need olnud hinges. Koos füüsilise vabanemisega tunnen aina tugevamad vajadust iga päev oma sisemisi haavu vabastada, ravida. Ma ei suru midagi enam alla.  Kõik vabaneb ja halb saab muutuda heaks. Kui vabaneb hing, saab ka tempel kehalt kaduda.
Suur arm mu vasakul põlvel, mis tekkis mu venna surmaööl, kui üks politseinik mu asfaldile pikali lükkas, hakkab kaduma. Mul oli alati väga valus seda armi vaadates, nüüd aga see hakkab kaduma. Ka hingest on need haavad paranenud ilma arme jätmata.   Ma olen väga tänulik, et mulle on need kogemused tulnud, et olen saanud areneda ja saanud selleks, kes ma olen täna. Sügav andestamine toob vabanemise, andestamine on ainus tõeline vabanemine.
Mõtlen iga päev Tõnule, oma vennale, aga see ei ole enam lein, vaid armastav mälestus. Puhas armastus ja tänu, et ta tuleb minu unedesse ja suhtleb minuga siiani.Meeletu üksindus, mis tema surmaga kaasnes, on asendunud teadmise ja mis peamine- TUNDMISEGA- et ta on lähedal. Nii lähedal, kui üldse olla saab- minu südames. Tänan kogu hingest, et saan tema lähedust endiselt edasi tunda. Ja tänan, et ta tegi kõik nii, nagu tegi. Ta muutis tohutult paljude inimeste elu ja ta elab edasi oma luuletustes, mis endast maha jättis. Siiski mõnikord, kui keegi haiget teeb tahaks joosta kohe tema juurde ja tunda tema kindlast, kaitsvat, sooja füüsilist lähedust. Kuidas ta mind kaitses ja minu eest välja astus, kuidas ta minu eest hoolitses. Olen väga õnnistatud, et mu elus on selline inimene olnud.  Iga kord kui koduuksest sisse astun, tunnen siiani nii selgelt tema lõhna. Ühel suveõhtul sõbraga kahekesi kohvi rüübates oli ta sõbrale öelnud " ma hoolitsen Mari eest, aga kardan kõige rohkem, et ma ei jõua seda teha". Aga Sa jõudsid ja teed seda siiani.
Tean, et tunnen ta esimesest pilgust ära, kui ta uuesti kehastub ja me kohtume. Nii sügav armastus nagu meie vahel oli toob hinged kindlasti uuesti kokku. "Surm on väike vaheldus vaid, et hommikul taas naasta", nagu Tõnu kirjutas.....
 "Nüüd igavik on sinu sees
ja silmad nagu sada aastat
ei tahagi nad enam naasta,
on valgus sinu kõnniteel

Nüüd männipuust on lauad sul,
kui kookonist sa sünnid taas
Veel enne kui saad tiivad sa,
on viimseks koduks jäänud muld

Ja silmad, mis veel naeratavad,
näevad saja-aastast und"...

Peale tänaseid tunde kõhutantsimist tundsin, kuidas mu lihased on tugevamaks muutunud.  Ka keha on liikuvam, vabam, kergem, liikumine sensuaalsem, voolavam. Mida kauem tantsisin, seda kauem tahtsin veel tantsida.
Õhtu lõpetas 1,5 tunnine ülilõõgastav üldmassaaž, soe taimetee ja reiki, maailma parimalt reikimeistrilt- minu emalt. :) Mahla sain täna vähe, aga energiat oli väga palju tänu tantsimisele ja sisemisele tööle, polnud vajagi.