Laupäev, 22. detsember 2012

♥ 115. päev tahke toiduta ja miks me pole valmis ärkama

21.12.12 oli üks imekaunis päev täis rahu ja armastust, isegi taevas oli süda! Olin koos ema ja isaga kodus, kõikjal põlesid küünlad, kaminas praksus elav tuli, mängis vaikne meditatsioonimuusika ja tegime kolmekesi meditatsiooni. Ühendasime oma sisemise ürgkristalli Eesti ja seejärel kogu planeedi kristallvõrgustikuga ja õhtul kell 18.00 ajal, kui uued energiakiired maale saabusid, võtsime need vastu ja ühendasime end nendega. Oli oluline see päev mitte maha magada, kuigi paljud õpetajad seda soovitasid. Oma perega koos mediteerimine on imeline kogemus. Ma armastan oma pere nii väga ja see aeg, mis me koos saame olla.. see on hindamatu. Mõtlen just seda, kui keegi pole hõivatud arvuti, telefoni, televiisori, töö või isegi raamatuga, vaid ollakse lihtsalt koos teineteisega. Need kolm päeva meditatsiooni, vaikust, armastust ja lõppematut naeru ja rõõmu, need olid toit hingele ja südamele. Mu isa on maailma kõige vingema huumorisoonega inimene ja ainus, kes on suutnud mind (iga jumala õhtu) naerma ajada nii, et pisarad voolavad mööda põski. Nii meie õhtud tavaliselt mööduvadki, naerdes. :) Naer on tervisele alati hea, alati tervendav.

Vaatasin, et paljud muretsevad nüüd, kas nad on neljandas dimensioonis või mitte.  See, kuhu meie Maa ja meie liigume, on ikka viies dimensioon. Aigar Säde ütleb, et neljas dimensioon on eeterlik, ehk see on surm. Kehastumine toimub vaid paaritus arvus dimensioonides. Mai V. räägib neljandast dimensioonist, aga mina isiklikult eelistan praegusel ajal Mai soovitusi mitte kuulata.. Ja sellest, kas olete viiendas dimensioonis või mitte, saab aru lihtsa testi abil- kui teie sees on selline rahu, et teid ei häiri enam MITTE MISKI ega mitte keegi, siis see ongi viienda dimensiooni märk.
Soovitan lugeda ka Riina Grethieli kanaldust sellest, miks meie inimkonnal praegu ühist ülestõusmist ei toimunud ja millal on meil selleks taas võimalus . http://www.valgusesaar.ee/2012_fenomenist.htm
PS. Meie inimesed saame valida, üks valik on ülestõusmine või siis nagu mulle meeldib öelda, tagasi enese sisse langemine, ja teine valik on selline tulevik mida saab näha superfilmis Pilveatlas.




Kolmapäev, 19. detsember 2012

♥ 112. päev tahke toiduta ja tulnukalaev

Sedavõrd, kuidas unevajadus ära kaob, tekib une- ja ärkveloleku vahepealne seisund, mis näitab selliseid nägemusi ja pilte, et tunnen tohutut põnevust. Nägin kuidas seisin linnas koos väiksema grupi inimestega, teadsin, et tunnen kõiki neid. Me rääkisime juttu kui järsku ilmus taevasse väike hõbekuldne kettake. Ta pöörles ümber oma telje. Järgmise 1-2 sekundi jooksul lendas ta otse meie ette ja jäi hõljuma, ilmatu suur ja kui huvitava välimusega. Kui algne ehmatus üle läks, jõudsin veel hirmutundel sabast kinni võtta ja sellegi vabastada, sest vastasel juhul oleksin vist lihtsalt jooksu pannud. Nii ootamatu oli seda näha nii lähedalt, käegakatsutavalt lähedalt. Olen ärkvelolekuajal ühe korra tulnukalaevadega kohtunud, aga seda vaid hetkeks ja siis olid nad nii kaugel, ei julgenud või ei pidanud vajalikuks lähedale tulla.
Kui vaatasin tähelepanelikult selle laeva keret sain järsku millesti aru. See laev, UFO, on elus. Laev koosneb eluskoest ja suudab inimesega suhelda. Nagu Michael Knight'i KITT ,aga hoopis keerukam ja terviklikum süsteem. Elusolend. Hiljem meenusid mulle Anastasia raamatust read, et tulnukalaev on KASVATATUD ja nüüd ma mõistan seda 100%. Loomulikult!
Millegipärast märkasin, et sel hetkel kui laev meie juures oli, ei olnud ümbruskonnas elektrit.
Peale seda kohtumist lendasin läbi uste, suutsin kolmekorruselisest trepist üles minna vaid ühe hüppega (natuke nagu Mary Poppins, aga ilma käsipuuta) ja see kõik oli SUUREPÄRANE. Tean ikka, et see on meie tulevikuvõimalus.  Samuti on kadunud vajadus juua mahla, tundsin peale seda kohtumist kehas mingit tuntavat muutust, ei oska seda veel seletada.
Olen nii õnnelik ja põnevil uute sarnaste kohtumiste pärast ja sellepärast, et elu muutub iga päevaga nüüd aina  hämmastavamaks.
----
Olen täna viimast päeva elektriga, homsest jätan kõik elektroonika, tehnika ja muu sellise maha ja olen mõnda aega ainult looduses. Tahan natuke aega ainult iseendale ja vaikust. Tulen kindlasti tagasi ja jätkan kirjutamist, aga nii kauaks soovin kõigile RAHU, imelist muutuste aega ja uusi huvitavaid kohtumisi! Kalli!
Vastan peale seda kõigile kirjadele.
PS! Lehe allotsas on nüüd ka väike roheline sõbraraamat, kuhu võib mulle tagasisidet ja muud ilusat jätta!

Esmaspäev, 17. detsember 2012

♥ 110. päev tahke toiduta ja kui lähedased lahkuvad.

Täna lahkus kehastusest minu tädi Saima. Süütan tema hingele küünla ja postitan südamlikud read ühest Tõnu luuletusest..
..Siin kus
vihmapiiskade
maandumiserada
jookseb kokku asfaltiga,
siin aeg meid luurab
seljatagant,
meid meenutama oma suve,
et ei kustuks
ta veel meelest,
et ei kustuks ta veel meelest
ka kalendripöördel
uuel..

(W)










   Siin on minu noor ema oma õe Saimaga.




Laupäev, 15. detsember 2012

♥ 108. päev tahke toiduga ja muinasjutt

-õunamahl, taimetee

Üks väga südamlik lugu, mille kirjutas armas muinasjutuvestja Helena.


Hingesugulased


26-10-2011 14:51


Pühendatud Marile

Elasid kord hobuema, hobuisa ja kaks hobulast. Nende kodu oli ühel väikesel, inimestele nähtamatul saarel nimega Päikesetõusu Kuningriik. Nagu me teame, tõuseb päike kõikjal, kuid sellel saarel olid päikese hommikused unised haigutused palju pikemad, need kestsid tavaliselt peaaegu kogu päeva ja siis, kui päike oli kõige kõrgemale jõudnud, vaatas ta korraks ringi, haigutas veel ning loojus. Loojumine oli kiirem kui kümneni jõuab lugeda. Ööd olid seal sama pikad kui päikesetõusud. Kuningriigis elasid ainult loomad, ühegi inimese jalg ei olnud saart puudutanud. Kõige tähtsamad olid hobused, kes valitsesid Kuningriiki, teised loomad moodustasid koos alamate hobustega rahva.

Aga nüüd tagasi hobupere juurde... Hobuisa ja hobuema olid hõivatud ja tähtsad valitsuseliikmed, seetõttu olid nad päev läbi (tihti ka öösel) tööl, valitsesid saart, lapsed aga olid enamus ajast üksi. Sõid seda, mida heaks arvasid ja maitsvaks pidasid, tõusid mõnikord alles päikeseloojangul ja vaatasid kauneid sädelusi, mis sellel saarel igal ööl kõikjal lendlesid. Sädelused saatsid neid pimedas alati. Need olid inimeste soovid ja unistused, mis puhaste ja siiraste hobuste juurde jõudsid - oi, kui palju neid oli. Mõned valgusetäpid olid eredamad ja suuremad, teised vaid vilksatasid korra ning haihtusid. Kui hobulapsed hästi vaikselt olid, võisid nad kuulda, kuidas valgusetäppidest kostus hääli- enamus olid inimlaste südamest tulevad, vahel isegi naljakad mõtted, aga oli ka vanaemade ja -isade unistusi. Hobulapsed olid alati lummatud, nähes valgusemängu ja märgates mõttehelidest moodustuvat suurteost.

Pea igal õhtul liikusid hobulapsed lagendikule kappama, et päikesele head-aega hõisata ja rõõmsalt sätendavat ööd tervitada. Sel ööl oli üsna vähe valgusesädelusi, hobulapsed olid natuke pettunud. Nad jalutasid mõnda aega hämaruses ringi ning otsustasid peagi koju tagasi minna. Lapsed jõudsid mõned hobusammud astuda, kui kuulsid selgelt ühe valgusepalli seest tulevat heli:

"Minu hobuke, kus sa oled, ma nii igatsen sinu järele. Ma panen sulle igal õhtul aknalauale leiba, et sa ei peaks nälga kannatama. Ma toon ojast sulle vett, et sa ei peaks janus piinlema. Ma ootan sind nii väga, soovin sasida sind lakast ja vaadata su silmadesse. Minu hobuke, tule juba ometi..."

Ühele hobulapsele tekkis kujutis veekalkvel silmadega, heledate juustega tüdrukust, kelle süda oli sama suur kui Maailm. Hobuke tundis kummalist tunnet, südames käis jõnks ja seest läks soojaks ning tema silmadest voolasid maa peale suured ja kristallselged pisarad. Hobuke tundis, kuidas tema seljale moodustusid imekerged tiivad, ta saputas neid veidi ning oligi õhus. Tiivad tõstsid teda järjest kõrgemale ja juhatasid teele.

Olles kaks ööpäeva lennanud, jõudis hobuke õhtuhämaruses aknani, mille laual oli leivakäär ja maas ämbriga ojavesi. Hobukesel aga ei olnud kõht tühi, tema hing soovis kohata vaid tüdrukut. Korraga märkas ta, et neiu vaatas teda aknast imestunult ja õnneliku näoga. Neiu tormas toast välja ja kallistas Oma Hobust. Hobuke justkui sulas ning nende kahe ümber moodustus vikerkaar. Hingesugulased olid teineteist leidnud.

Nõnda nad lendlesid taevavõlvil, tüdruku käed hobuse laka sisse põimitud. Tüdruk oli Maapealne Haldjas ja hobusele kasvas lisaks tiibadele ka ükssarv.

***

Kui kaks Hingesugulast ühte sulavad, on sündinud uus Maailmaalgus- armastavad südamed tervendavad ja puhastavad Emakest Maad ja soojendavad inimeste südameid, puistates mööda Maailma ringi lennates kõikjale Valgusehelbeid.

Teisipäev, 11. detsember 2012

♥ 104. päev tahke toiduta ja pilveatlas

Kinos jookseb üks päris uskumatu ja imeline, kurbilus film- pilveatlas. Soovitan seda väga väga kõigil vaatama minna, see on nagu väike ime, et selline film just praegusel ajal jookseb. Ma ei oska sellest kuidagi siin rääkida, seda peab nägema, et aru saada ja võib olla isegi kaks korda nägema, et täielikult aru saada. Film räägib sellest, kuidas erinevate inimeste erinevad teod mõjutavad nende elusid minevikus, olevikus ja tulevikus. Sellest, kuidas surm võib olla ilus, kui oled täitnud oma eluülesande. Sellest, kuidas surm võib olla ilus, kui tead, et kohtud oma armastatuga uuesti järgmises elus. Armastus kandub ühest elust teise muutumatuna. Kui surmast saab vaid uks. Ma arvan, et see on film, mis suudab muuta maailmas veel palju. Ausaltöeldes, midagi sellist ma poleks oodata osanud ja olen kergelt pahviks löödud. Aitäh selle filmi eest ja aitäh inimesele, kes seda vaadata soovitas!

Esmaspäev, 10. detsember 2012

♥ 103. päev tahke toiduta ja ÕNNELIND

Ma olen nii õnnelik, leidsin täna peale pikka otsimist oma õnnelinnu jutu üles, mille kirjutasin 6-aastasena. Olen seda kaua otsinud ja lõpuks ma ta leidsin! Olin kindel, et meil pole seda enam alles, sest kui selle kirjutasin, tahtis üks nägija, kellega mu ema tol ajal suhtles, neid pabereid endale saada, aga kuidagi oli see ikka meie koju jäänud ja just nüüd ma leidsin ta üles!! Kui seda uuesti lugesin, hakkasid pisarad mööda põski alla veerema. See hakkas niimoodi hinges kohe helisema ja mul hakkas nii kahju, et olen õnnelinnu unustanud. Tahan seda teie kõigiga jagada! Panen ta siia just nii, nagu ta mul kirja pandud oli ja ei muuda midagi. Tunnetage selle sõnumit- tänu ja andestus ja mida sümboliseerib mu õnnelind. :)

Õnnelind  ja tema õnnepuu.

Maailmas on ainult üks õnnelind. See õnnelind elab oma puupeal, seda puud kutsutakse õnnelepaks.
See lind tunnetab inimeste valusid ja hirme. Ja ta ravib neid.

Õhtul enne magamaminekut tuleb tänada õnnelindu tema heategude pärast. Kui sul on hirm, siis palu, et õnnelind sind aitaks ja sa saad sellest hirmust üle. Sama, kui sul on valu, kutsu õnnelindu. Ta võtab valu endale ja hoiab seda endas niikaua,  kui sa annad temale selle valu eest andeks. Kui annad, siis saab ta selle sinu hirmu ja valu tühjendada oma naaberpuu peale. Seda kutsutakse surmatammeks. Õnnelindu ei näe keegi teine kui ainult see kes teda kutsub. Õnnelind aga ei saa enne oma puu peale tagasi, kui kõikide inimeste valud ja hirmud on andeks antud. Ka Tammele peab andeks andma. Kui teil esineb valu ja hirme ning teisi halle omadusi, tähendab see, et sa pole õnnelinnule andeks andnud ja tänanud. Kui sulle ilmutavad end tondid on see see, et sa pole andnud andeks Tammele valud ja hirmud. Tähed taevas on märgid õnnelinnust. Langev täht tähendab, et õnnelind on rahul, talle on andestatud ja see on vastu võetud. Andestage õnnelinnule ja ta saab rahu.

Pühapäev, 9. detsember 2012

♥ 102. päev tahke toiduta ja toor-bruschettad


-porgandimahl
Klassikaline bruschettaretsept, aga röstsaia asemel kasutan Endiivialehti. Krõmpsub samamoodi nagu röstsai ja sai heaks kiidetud ka harjunud tavabruschetta fännide seas. Endiivialehti kasutatakse muide luksrestoranides gurmeesalatite serveerimiseks ja nendega saab kõike pakkuda.

Täna sai palju lume sees möllatud ja  terve kasvuhoone lume alt välja kaevatud. Füüsilist tööd oli palju, aga lume viskamine annab hea enesetunde ja rõõsa jume! Sain ka natuke liugu lasta ja muidugi tegime emaga palju lumepilte  :) Jõudsime ka Mahemarketi tooreturule, kus oli nii tore sõpru näha ja head-paremat kokku osta. Suurimat tänu kallile Sillele värskete datlite eest ja muidugi Paradiisi Maitse tüdrukutele jõulujoogi eest, mida isegi mu isa mõnuga jõi ja kiitis. Õhtul käisin oma kodu lähedal hobuseid, lambaid, kitsekesi, jäneseid, kasse ja koeri silitamas ja nendega suhtlemas ning hiljem tegin vanematele toorkõrvitsasuppi, pildil olevaid toorbruschettasid ja pakkusin porgandimahla mida ise jõin.





Pildil minu mahlapress aastast 2004. Odav ja kasutan siiamaani. Vot on hea mahlapress. Aga seda ma ei tea, kuidas ma kurgimahla suutsin juua, sest praegu ei sobi see mulle üldse!

Laupäev, 8. detsember 2012

♥ 101. päev tahke toiduta ja miks me vaatame ikka veel ainult välist?

Viimati tõstatatud naiste kehakarvade teema toortoidugrupis pani mind mõtlema, et me vaatame ikka väga palju ainult välist. Ikka veel. Meie silmad ei taha näha kaunist inimhinge oma eluteed läbimas vaid tahavad näha, kas tema väline kest vastab mingitele standarditele. Meil on nüüd isegi ütlus- keegi pole ideaalne. Mis me siis oleme, Jumala poolt loodud ebaideaalseks, vigaseks? Looja on teinud vist mingi vea kui pani meid sündima ilma raseerijate, ilma valgendajate, lõhnastajate, puhastajate, koorijate, niisutajate, eemaldajate, lisajateta. Me oleme kõik ideaalsed just sellisena, nagu me oleme.
Näen seda enda puhul ka, mind ei ole kogu elu tõsiselt võetud sellepärast, et ma nii noor olen. Vaadatakse minu vanusenumbrit ja seejärel tekib nagu mingi blokk. Enam ei võeta vastu. Targutasin 12 aastasena endast 30 aastat vanematele prouadele ühes foorumis, et on vaja tervislikult süüa ja iseendaga tegeleda. Ega keegi poleks minu käest seal nõu küsinud, kui oleks mu õiget vanust teadnud. Vanus on ka illusioon! Meie hinged on tohutult vanemad, siin juba iidsetest aegadest kogemusi kogumas! Meie keha vanus ei tähenda mitte kui kõige vähematki! Kuulake oma väikeseid lapsi, unustage see dogma, et loeb vaid selle elu kogemuslik tarkus, nendes on palju enamat avanenud ja nad ei ole veel kinni tambitud.
Minu jaoks on huvitav vaadata inimest, kõigel tema juures on rääkida mingi lugu. Kui vaadata tähelepanelikult võib juba vaid tema füüsilisel kehal näha erinevaid lugusid tema elust. See on huvitav, aga kahjuks vähesed lubavad iseendal välja peegelduda. Sellega, kuidas varjatakse midagi loomulikku enda küljes, sellega varjatakse ka mingit elulist külge enda sees. Iga füüsilise asja taga on mingi energeetiline algenergia.
Olen palju mõelnud, et miks küll inimesed teisi inimesi hukka mõistavad. Me oleme ju kõik läbi elude teinud ise neid samu tegusid, milles nüüd teisi kipume kritiseerima? Vihkame kedagi, kes aborti tegi, aga see tähendab vaid seda, et oleme ise aborti teinud ja pole seda suutnud iseendale andestada. Seega see on ainult meie enda probleem ja tänu taevale, et too inimene meie ellu tuli ja aitas meil neid allasurutud tundeid pinnale kaevata. Kui neid inimesi ei tule, siis jäävad ka tunded meie sisse magama. Mitte keegi ei saa kunagi meie sisse tundeid panna, kõik mis on, on juba varasemast meie sees peidus. Sellest ma aru ei saagi, miks inimesed seda ei näe. Kui vihkame karvaste jalgadega naist, või ajab see meid naerma või tekitab tahtmise teda alavääristada, siis võiksime vaadata enda sisse ja mõelda, kus MEID on alavääristatud, kus meie üle on naerdud ja kus meid on mõnitatud nii, et me seda unustada ja andestada pole suutnud? Siis saame tänada neid naisi, et nad aitavad meil meelde tuletada.
Kuna praegu elame aastal 2012 ja oleme uue ajastu ukse ees, siis meil ei ole enam aega "muneda" oma tunnetega ja eriti praegu kistakse kõik üles, mis veel alla suruda oleme üritanud. Täname siis neid, kes meid aitavad. Nad teevad seda armastusest. Ja õpime armastama oma parimat sõpra ehk oma keha just sellisena nagu ta on. Kui me suudame armastada oma keha tingimusteta, saab iga viimane kui karvake sellel meile imearmsaks ja kalliks ja omaks ja me ei taha enam midagi eemaldada või juurde lisada.  ♥
-------
I love you more with every breath truly madly deeply do...

See lugu meenutab alati ühte päeva kaua kaua aega tagasi. Võib ilmselt öelda, et olin siis alles laps, kui olin oma lapsepõlvesõbraga ühe tütarlapse sünnipäevapeol Oxforellis. Me olime kahekesi kaua kaua üleval ja kui kõik teised magama olid läinud,  tuli makilt see lugu ja me tantsisime kahekesi, hoidsime teineteise ümbert kinni ja tantsisime kallistades. See läks mulle nii sügavale hinge, ma mäletan nii täpselt seda tantsu ja seda sügavat, tõelist armastust mida tundsin. Mäletan, et pisarad olid mu silmis sellest tundest, tahtsin teda kaitsta ja tema eest hoolitseda, igavesti teha kõik nii, et tal oleks hea ja ta oleks alati õnnelik. Ta oli minust palju vanem ja oleks vabalt võinud mind kaitsta ja minu kui väikese õe eest hoolitseda, aga mina tundsin niimoodi. Mäletan, et mu ainus soov oli, et see lugu ei lõppeks ja ma saaksin igavesti niimoodi tantsida. Me olime koos nii, nii palju läbi elanud ja selle loo sõnad, see lugu tuligi meie jaoks. Nüüd, iga kord kui seda lugu kuulen, tulevad pisarad silma, see tants tuleb kohe meelde. Minu jaoks oli väga valus, kui meie teed selles elus lahku läksid, ma armastan samamoodi edasi igavesti...


And when my stars are shinin' brightly in the velvet sky
I'll make a wish to send it to Heaven
Then make you want to cry
The tears of joy for all the pleasure in the certainty
That we're surrounded by the comfort and protection of
The highest powers in lonely hours
The tears devour you

Teisipäev, 4. detsember 2012

♥ 97. päev tahke toiduta ja tuleviku võimalused

-õunamahl

Olen tihti näinud hetki oma tulevikust. See on päris hämmastav ja tahaksin natuke jagada, ma usun, et see mida ma näinud olen, ongi tuleviku-inimese üks võimalustest. Olen tihti lennanud ja seda nii reaalselt, et täieliku ärkvel(?)oleku ajal ei saa mõnikord arugi, miks ma õhku tõusta ei saa kui ma ju seda oskan ja palju teinud olen. Tean 100% kindlusega, et oskan lennata ja ohh kui mõnus tunne see on. Tean südames, et tulevikus on see oskus meil kõigil olemas ja kas siis selle või mõne järgmise elu jooksul juba normaalseks liiklemisvahendiks saanud.
Õhku tõusmiseks olen enda keha justkui kokku tõmmanud ja siis, end maast lahti tõugates, justkui käed välja sirutanud ja üles tõusnud. Huvitav, et olen alati lennanud ühel ja samal kõrgusel ja sealjuures olnud täielikult kogu oma keha üle kontrolliv. On teadmine, et kui lasen tähelepanu kehalt ära, võin kontrollimatult "ära lennata".  Selline liikumisviis on erakordselt mõnus, ma ei oska praegu leida sõnu, et seda tunnet kirjeldada. See ei ole samas võrreldav astraalrännakutega, sest selle võlu ongi oma keha tunnetamine õhus olles, tehes seda üheskoos oma füüsilise kehaga. Ma ei oska öelda, kas need kogemused on minu tulevikust või minevikust, sest aega ju ei eksisteeri ja kõik lihtsalt on, aga need kogemused on reaalsed ja läbi kogetud sama kindlalt nagu see, et ma praegu siin istun ja kirjutan. Mõnikord tee peal kõndides tunnen, et astun järgmise sammu õhku ja õhk kannab mind edasi ja ma usun, et teeme seda varsti koos. :)

Pühapäev, 2. detsember 2012

♥ 95. päev tahke toiduta ja kuidas energiaga lood on

õuna-peedimahl

Üks tuttav, kes minu tegemistest kuulis ütles, et ma *ei saa* olla söömata, sest energia kaob ära. Võin öelda, et ei kao ta kuhugi, vaid voolab hoopis katkematult juurde. Seda ütleb ka minu ema, kes tunneb tugevat energiasammast oma kehas, lülisamba juures pöörlemas. See toidab teda nii, et ta ei vaja enam füüsilist toitu. Ema armastab, nagu ta ise ütleb- söömise maitseid, aga on hea ja vabastav olla vaba vajadusest ja teada, et sa ei jää nälga ka siis, kui füüsilist toitu enam pole. Ema ise toitub mõnikord päevas paarist puuviljast ja tunneb eluenergiat eriti tugevalt voolamas siis, kui massaaži ja reikit teeb. Siis ei olegi vaja tegelikult süüa, sest see energia toidab juba ja veel ka füüsilist toitu süües saab keha topeltannuse.
Saabusin just koju kolmetunnisest tantsutrennist. 3 tundi rasket kõhutantsu vaid ühe pausiga, mis kestis 2 minutit. Energiaga on kõik korras, keha vaid suriseb üleni sellest füüsilisest koormusest ja tunneb end imehästi. Mahl ei lähe endiselt enam eriti alla, eelistan vett ja taimeteed, aga viimast joon väga lahjana. See üllatas mind ennastki, sest olen alati see inimene olnud, kes pooleliitrisesse teekruusi paneb peotäie raudrohtu ja veel natuke münti ka juurde ja siis naudib seda ülikanget tõmmist. Praegu aga joon väga kerget, lahjat teed.
Olen alati uskunud ja ikka öelnud, et see ENERGIA, see mis paneb juuksed ja küüned kasvama, mis liigub sooja või külma aistinguna mööda meie keha, see on miski mis tuleb seespoolt. See õrn, mis meid hingab, meie jumalik olemus. :)
Tahtsin ka soovitada midagi aneemia raviks- tatart. Toorest tatart, toortatrajahu, tatramett, kõiki tatrast tehtud toite ja meesegusid ning aneemia võib ära unustada. :)


Laupäev, 1. detsember 2012

♥ 94. päev tahke toiduta ja Saaremaa

-õunamahl
-taimetee

Käisin neljapäeva hommikul ühel toredal vestlusõhtul-koosviibimisel, kus meiega rääkis Valve. Küll tema läheduses on hea ja turvaline. Ta on ikka nii valgust ja rõõmu täis inimene ja see kiirgab ju välja. Ta rääkis meile ka taas, et ikka kõik muutused, mis seoses 21. detsembriga toimuvad, on ainult meie enda teha. See, kui palju pimedust tuleb, on meie enda teha. Mis puutub nö. katastroofidesse, siis Valve ütles, et temale on tulnud nägemusi sellest, et lihtsalt suuremad paneelmajad kipuvad kokku varisema ja kõige rohkem muutusi toimub Ameerikas. Ta ütles isegi, et on näinud nagu kaoks Ameerika ära, aga kus ta ikka kaduda saab. See oleneb ainult meist endist. Meil on oluline olla aus, nii oma tegudes kui sõnades ja levitada valgust.
Ta andis meile ka kauni palve. Valgus on mul ees, valgus minu sees, valgus minu ümber ja mina selle sees.
Tegime ka rahustava meditatsiooni, kus ühendasime oma hingekristalli Eesti kristallvõrgustikuga, mille Valve koos abilistega üles on seadnud. See kaitseb Eestit. Oma hingekristall on võimalik ühendada ka kogu Maa kristallvõrgustikuga.
Valve mainis huvitavalt, et kui minna ravimtaimi korjama, siis on oluline olla ise täiesti söömata ja joomata. Olen seda ise alati alateadlikult teinud, aga ei ole isegi seda endale kunagi teadvustanud, et miks ma nii teen. Tuli välja, et see on väga oluline, olla esiteks teistsuguse informatsiooni poolt puutumata ja, et keha ei peaks tegelema seedimisega.
Peale meditatsiooni sõitsin Saaremaale, kus sain sügaval sügaval metsa sees, ühes kaunis väikeses metsamajas mitmetunnist sauna nautida, tee äärest korjasime ka kadakaoksi vihtade jaoks. Väga meditatiivne oli olla seal, sest ümberringi ei olnud mitmekümne kilomeetri kaugusel hingelisti peale metsloomade, keda seal oli väga palju. Must rähn, rebased, hobused, Saaremaa ainulaadsed täpilised hirved jt. Ümberringi oli täielik vaikus ja ka majas sees. Aisad helid olid vaid tule praksumine kaminas.
Järgmisel hommikul sain Saaremaal natuke ringi vaadata ja seda imelist õhkkonda nautida. See on nagu teine maailm.
Leidsime tee äärest armsa hobusepere, kutsusin neid enda juurde ja nad tulid kiire galopiga mu juurde. See oli nii imetlusväärne ja rõõmustav kogemus minu jaoks. Mina rõõmustasin samamoodi ja sain veel hobustelt musi korraga mõlemale põsele. :)
Sain Saaremaalt ka ühe väga kummalise kogemuse, mille peale mõtlesin kaua, et milleks see küll vajalik oli. Lõpuks sain ka vastuse.Mul on lapsepõlvest üks allasurutud kogemus olnud, väga väga ebameeldiv kogemus, millest pole isegi kellelegi varem rääkinud. See, mis minuga juhtus seal, meenutas mulle väga tugevalt seda kogemust lapsepõlvest. See on hämmastav, kuidas praegu tulevad need vanad asjad välja, kõik vanad asjad tulevad välja. Sellepärast on oluline mitte muretseda, kui meiega juhtuvad ebameeldivad asjad, need on väga vajalikud, et välja tõmmata vanu tundeid. Praegu lihtsalt on sellised ajad. :)
Ilusat esimest detsembrit kõigile! Suured soojad kallistused ja vaadake õhtul kindlasti "Üksinda Kodus" filmi!