♥ 50. päev tahke toiduta ja Sipsu ja Zashmin

-õunamahl 
Lugesin täna tuhandendat korda üht oma lemmikmuinasjuttu Pöial-Liisi. Lugedes neid ridu, kuidas Pöial-Liisi  külmunud pääsukese eest hoolitses, tuli mulle meelde minu Sipsu. :) Üks vares, kelle ma üles kasvatasin. Oli pojake alles, leidsime ta mustamäelt, tee äärest kraavist. Lennata ta ei suutnud ja lihtsalt lebas seal porisena. Viisime ta maale ja panime ühte vanasse metsa mahajäetud autosse elama. Tükk aega elas ja kosus seal, toitsin teda lihatükkidega ja oma suust veega ja mõnikord kaevasin talle vihmausse. See oli nii armas, kuidas ta rõõmsalt kraaksuma hakkas iga kord, kui ma ta juurde läksin, kuidas ta käevarrel istus nagu kotkas ja oma varesesilmadega mulle silma sisse vaatas. Kui ta suuremaks kasvas, siis hakkasin talle lennutunde andma. Läksime metsalagendikule ja hakkasin teda sõnajalgade kohal õhku viskama, kus tal pehme kukkumine oli. Alguses tal ei tulnud üldse välja ja sai ainult natukene edasi, korra lendas peaga otse vastu puud ka. Aga ühel päeval sai juba hoo sisse ja maandus täitsa ise ühe puuoksa peal. Eks ta vist ehmatas ise ka ära, sest seal ta istus vaikselt ja mõtlikult väga kaua aega. Istusin kogu see aeg puu all ja vaatasin teda. Lõpuks ta lendas ära ja mõnda aega hiljem kolis mu aeda üks suur ilus vareseke, kes mind iga hommik varesehäälega tervitab. See on tema, ma tean. :) Valvamas mu kodu ja aeda aastaringselt. Kahju, et mul temast ühtegi pilti ei ole.
Täna käisin ka kodu lähedal oma parimat sõpra vaatas-  kallist hobust Zasminit, kes õpetas mind ratsutama ja kellega koos on mu elu ühed ilusamad kogemused. :) Kallis tundis mu kaugelt ära ja, kuigi pole kaua näinud, tuli mulle jooksuga koplis vastu. Silitasin ta heinalõhnalist keha, ta andis mulle oma sulgpehmete hobusemokkadega põsemusi ja vaatas oma ilusate pruunide silmadega minu silmi. Armastan teda nii väga. Temaga koos on nii nii hea olla.