♥ 29. päev tahke toiduta, päevad

- õunamahl 

Olen ka enne kirjutanud "päevadest", aga eile oli minu enda kuupuhastuse päev. Sain selle rahulikult oma loomulikus keskkonnas mööda saata. Verd tuli kokku umbes 2-3 tilka kõige rohkem. Enesetundes mingeid muutusi polnud. Kui üle läksin tahkelt toidult mahlale algasid mul kohe ka päevad ja siis tuli tavalisest veidi rohkem verd. See oli sellepärast, et kuna kogu keha hakkas hoogsalt puhastusega tegelema mõtles ka emakas, et kasutab võimalust ja teeb ka suurpuhastuse. Mul on väga hea meel, et olen saanud seda oma kehale võimaldada ja, et mu keha on nii puhas ja terve. Õhtul tundsin veel suurt energiasüsti ja tantsisin kõhutantsu mitu tundi järjest. See on tõeliselt vabastav ja meditatiivne minu jaoks.
Nautisin väga tänast sombust aga sooja ilma, selline on üks mu lemmikilmadest. Käisin jooksmas metsas ja rannas ja korjasin imeilusaid kivikesi ja teokarpe. See oli nii mõnus, kuidas niiske uduvihm mu nägu niisutas ja kõik need looduse lõhnad! Iga sammuga erinev lõhn. Tundsin kuidas lahustusin joostes üleni ümbrusesse, igasse õhupiisakesse. See õhk oli nii nii toitev! Rannas oli nii paks udu, et Türisalu pangaäärt ja männimetsa polnud nähagi.
Tuli meelde üks suveöö mitu aastat tagasi, kui käisin veel hämaras rannas tassikese tee jaoks nõmmliivateed toomas ja tagasi tulin kiiresti  läbi paksu metsalõigu joostes, kus ei ole jalgrada, vaid ainult väga tihe metsik loodus ja tundsin järsku midagi väga kummalist. Tundsin täiesti selgelt, kuidas ma muutusin. See ei ole veel siianigi minu jaoks väga seletatav, aga tundsin oma keha hundiks muutumas. Nägin omaenda nägu pikaks koonuks moonduvat, mu keha neljakäpaliseks ja silmi helesinisteks ja kuldseteks kuukujulisteks muutuvat. Järgmisel hetkel jooksin kümme korda kiiremini, läbisin selle lühikese vahemaa  metsas ebareaalselt kiiresti ja sel hetkel nägin ma hästi. Kuigi oli öö ja metsas väga pime ma nägin täiesti selgelt KÕIKE just nagu oleks olnud päikesepaisteline keskpäev. Metsast välja jõudes olin ma hetke nii hämmingus, et istusin kännule maha, kummalisel kombel tegi see kogemus mu nii meeletult õnnelikuks.

Praegu naudin sooja nõgeseteed terrassil istudes, ümberringi on tõeline meditatiivne vaikus. Tuul ei puhu üldse ja saan siin istuda vaid kleidiväel ilma, et oleks jahe. Tänane päev on oma olemuselt natuke nukker, kõik see täielik vaikus ja need lõhnad viivad ajas tagasi. Ma ei oska seda nukrust seletada muud moodi kui sellega, et aastaid tagasi elasin siin samas koos Tõnuga ja olime päevast päeva koos, käisime Keila-Joal metsast kabelis ja öösel rannas tähti vaatamas. Nüüd elan siin üksi. Alati meenutavad kirjud lehed, niiskus ja sügisesed lõhnad mulle teda eriti tugevalt. See ei ole samas kurb vaid lihtsalt erakordselt melanhoolne. Tunnen tema kohalolekut ja tahaksin seda teistega jagada, aga kes mõistaks..?