Siin üks luuletus maagilistest Ööviiulitest. Need on minu lemmiklilled, haruldased, aga kes satub õhtu saabudes aasale jalutama, ajal mil Ööviiulid helisema hakkavad ja läbi imeliste helide oma joovastava mesimagusa lõhna valla lasevad... see ei oskagi enam hiljem, kui heldimuspisarad kuivanud, midagi ilusamat ette kujutada.
Nende lõhn...
Minu metsamehest onu korjas tädile Ööviiuleid ja pani need tema pea juurde vaasi kui ta magas. Tädi ärkas selle lõhna peale ja see oli toas püsinud kaua, nädalaid. Mida romantilisemat saaks üks mees oma kallimale teha?
 |
| ÖÖVIIULID |
"Ööviiul"
Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.
On see õnn või on see valu –
armastuseviis on see.
Keegi kergelt paljajalu
tõttab läbi kastevee.
Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.
On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.
Debora Vaarandi
 |
| Siit imeliselt aasalt korjasin Ööviiulid. Mõned on pildilgi näha. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.