Mõned mõtted ja järeldused söömise joogast (Charles Eisenstein)

Kui tingimusteta armastuse ja heaolu kogemus ei tule seestpoolt, siis otsib hing seda väljast- toidust. Toit on lihtsaim meeldetuletus sellest, et maailm on hoolitsev ja hea. Söömine seostub algsemail tasandil meie turvalisus- ja kindlustundega. Ideaalses olukorras leiab laps, et Universum on hoolitsev ja hea, ta tunneb end kindlalt teades, et maailm hoolitseb ta eest. Võib ette kujutada mis juhtub siis, kui pehme ja sooja rinna asemel on esimene sünnijärgne kogemus külm ja karm maailm, kus lapsele antakse laks, kus teda torgitakse nõelaga, viiakse haigla lastepalati üksindusse ja toidetakse pudelist mitte nälja korral, vaid sunniviisiliselt suvalise graafiku alusel.Tulemuseks on kustumatu igatsus turvalisuse järele ja täiesti ebaloomulik suhe toitu. Nälg on tegelikult välise hoolitsuse järele.

Sa oled vibratsioonide sümfoonia, mis koosneb kõigest, mida mõtled, mida sööd, mida hingad, mida teed. Muuda ühte neist, mõnda mõttemustrit, toitumisharjumust, muuda eraldi mõnd nooti- tekib ebakõla. Loodus ei salli ebakõla ja tavaliselt pöördub üks asi, mida muudad, tagasi oma esialgse vibratsiooni juurde.
Toit annab tuge ja on harmoonias meie olemise ja tegemistega siin maailmas. Samamoodi vajab inimene, kes pole veel täielikult kogenud maailma hooltkandva paigana ning kellel on puudu sisemisest kindlusest, lohutustoitu selle seisundi toetuseks. Kui selline inimene hakkab toituma taimsest toortoidust, tõestamaks ehk endale, et ta on hea ja puhas, võib ta end ilma jätta eelkirjeldatud meeleseisundis viibimise jaoks vajalikest toitainetest. Ta ei söö enda keha ja hinge vajadustega kooskõlas olevat toitu.Selle tulemuseks on ebakõla, haigused, rõõmutus, saadetuna igatsuses, mis muutub aina sügavamaks vastavalt sellele, mida kauem seda alla surutakse.

Kloostri või vaimse varjupaiga menüü pakub toitu hoopis teistsugusele seisundile kui veokijuhtide einela oma. Kui võtad kasutusele kloostrimenüü, aga mitte kloostri elustiili, hakkad tundma nälga tugevama toidu järele. Teisest küljest, kui sa kuu aega zen-paguluses viibides ainult hamburgereid õgid, on sinu toit koormav ja muutub vastumeelseks. Toortoitu eelistava taimetoitluse isikliku katse käigus kogesin ma osalist, kuigi mitte pidevat eemaldumist ilmalikust maailmast. Kuid selline toitumine polnud minu jaoks loomulik ega kerge. Võitlesin endaga kogu aeg, jäädes ilma elu aspektidest, mida ma veel kogeda tahtsin. Ma polnud sugugi valmis veel tagasi tõmbuma.
Mõned meist on määratud olema majapidajad, poliitikud, rikkuste haldajad ja maailma püsimiseks vajame me ka materiaalsusega tegelevaid inimes. Ärme kiirusta selle lõpetamisega. Siin on vaja veel asju teha.
TOITUMINE PEAB PÖÖRDUMA TAGASI KOOSKÕLLA INIMESE KEHASTATAVA ROLLIGA.
( Kui sellest aru saada, tundub mõte, nagu kõik peaksid olema toortoitlased, või et kedagi saab muuta toortoitlaseks, lausa rumal ja ajuvaba, see oleks sama kui öelda, et kõik inimesed on täpselt ühesugused ja õpivad siin maal ühte ja sama asja)

--------------------------

Midagi süües sööd sa kõike, mis selle toidu tekkimiseks juhtus. Sa kinnitad teatud maailmatõlgendust. Ütleme näiteks, et sa sööd Lõuna- Aafrikas istanduses kasvanud banaani. See istandus asub põlishõimudelt vägivaldselt ära võetud ja hävitatud vihmametsas ning hõimuliikmed töötavad nüüd sandikopikate eest, istanduses kasutatakse ökosüsteemi mürgitavaid pestitsiide, banaane transporditakse saastavat naftakütust kasutavatel laevadel tuhandete miilide kaugusele ning seda teeb ettevõte, mis väikese iseseisvaid tootjaid korruptsiooni abil ärist kõrvaldab. Seda banaani süües võimendad sa antud olukorda vähehaaval ja muudad selle osaks oma reaalsusest. Sa ütled sellele maailmale jah.
Vaadelgem hoopis teistsugust sündmuste käiku. Indiaani kütt tapab hirve oma vibu ja nooltega ning sööb tema liha. Hirv elas elu nii, nagu üks hirv elama peab- loodusega kooskõlas olevat vaba elu. Küttimine on samuti säästev ja loodusega kooskõlas. Seetõttu kinnitab kütt terviklikkuse ja harmoonia reaalsust. See iseloomustab hästi indiaanlaste elu enne valge inimese saabumist.
Küsi endalt nüüd, millisele maailmale me oma kaasaegse toidutootmistehnoloogiaga jah ütleme? Kui toidu tootmine paistab looduse tasakaalust välja.Kui meie toitu kasvatavad, töötlevad, veavad võõrad, kas on siis ime, et meie tunneme tihti hävitavat üksindust ja maailmast võõrandumist. Kas sa oled rahul reaalsusega, millele sa jah ütled.

Ma arvan, et näiteks sügava, õige hingamise oskuse omandamine, täpselt nagu toitmisegi, seisneb mitte õppimises vaid õppimatuses.