Üks tuttav, kes minu tegemistest kuulis ütles, et ma *ei saa* olla söömata, sest energia kaob ära. Võin öelda, et ei kao ta kuhugi, vaid voolab hoopis katkematult juurde. Seda ütleb ka minu ema, kes tunneb tugevat energiasammast oma kehas, lülisamba juures pöörlemas. See toidab teda nii, et ta ei vaja enam füüsilist toitu. Ema armastab, nagu ta ise ütleb- söömise maitseid, aga on hea ja vabastav olla vaba vajadusest ja teada, et sa ei jää nälga ka siis, kui füüsilist toitu enam pole. Ema ise toitub mõnikord päevas paarist puuviljast ja tunneb eluenergiat eriti tugevalt voolamas siis, kui massaaži ja reikit teeb. Siis ei olegi vaja tegelikult süüa, sest see energia toidab juba ja veel ka füüsilist toitu süües saab keha topeltannuse.
Saabusin just koju kolmetunnisest tantsutrennist. 3 tundi rasket kõhutantsu vaid ühe pausiga, mis kestis 2 minutit. Energiaga on kõik korras, keha vaid suriseb üleni sellest füüsilisest koormusest ja tunneb end imehästi. Mahl ei lähe endiselt enam eriti alla, eelistan vett ja taimeteed, aga viimast joon väga lahjana. See üllatas mind ennastki, sest olen alati see inimene olnud, kes pooleliitrisesse teekruusi paneb peotäie raudrohtu ja veel natuke münti ka juurde ja siis naudib seda ülikanget tõmmist. Praegu aga joon väga kerget, lahjat teed.
Olen alati uskunud ja ikka öelnud, et see ENERGIA, see mis paneb juuksed ja küüned kasvama, mis liigub sooja või külma aistinguna mööda meie keha, see on miski mis tuleb seespoolt. See õrn, mis meid hingab, meie jumalik olemus. :)
Tahtsin ka soovitada midagi aneemia raviks- tatart. Toorest tatart, toortatrajahu, tatramett, kõiki tatrast tehtud toite ja meesegusid ning aneemia võib ära unustada. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.