Ajakiri ÜKS aprill/mai

"Ära uinu sookailu kõrval," hõikab ema koduukselt  "see uni võib kesta igavesti".

 Jooksnud läbi aasadelt, kus hobused ristikheina näksivad ja inimese poolt puutumata metsatihnikutest, tervitab mind soojalt aurav niiske õhupahvak, mis haarab mind nii tihedalt embusesse, nagu oleksin jõudnud ema kaissu või oleks mind emmanud ingel oma sulgedest ja valgusest tiibadega. Olen jõudnud võlumaale, keevasse rabasse. Astun vaikselt, toetudes vaid kergelt varvastele, et mu sammud ei häiriks ega ärataks rabaelanikke ja Maad mu jalge all. Raba on alati mõistatustemaa, teekond tagasi sisse läbi looduse.
Läbi pika rohu astudes jõuan mustikaväljale. Nii suuri, mahlaseid ja magusaid mustikaid pole ma veel näinud. Need on lillast määrivast marjamahlast viimase piirini punnis ja küpsed, vaid oodates noppijaid, keda siia ei sattu. Kummardan, et noppida üks mari ja see lausa plahvatab mu näppude vahel.
 Silmapiiril helgivad päikesekiirtes väikesed kristallid, rabamurakad. Nende vahele viskan end kõhuli ja maiustan nii, et magusat mahla niriseb lõua otsast alla. Kõhu täis saanud, sukeldun sügavale rabasse, liigun märkamatult, et märgata kõike.
Kiilid lendaval mängeldes kogu tee mu õlgade juures, sahistades vaikselt oma hõbedaselt sätendavate tiibadega ja sosistades mulle kõrva rabasaladusi.  Tundub, et nad naeratavad. Kiilid on kosmilise energiat toojad, meie õpetajad ja abilised ning imelised olendid ja kaaslased. Paludes kiilidel end saata, ei ole rabas iial võimalik ära eksida. Aga kui see on juba juhtunud, tarvitseb neid vaid vaikselt hüüda ja nad kuulevad ning tulevad appi, juhatades inimese tagasi teele. Tõmban ninaga õhku.. ei, sookail siin ei õitse, tema lõhn oleks enda alla matnud kõik muu. Teda lähen vaatama öösel, kui väljas tegutsevad põlvepikkused rabanäkid ja sookailuõied kuuvalguses just nagu tähed taevas ebamaiselt helendavad. Tunnen hoopis magusat kaneelisaia lõhna. Õhk on sellest nii paks ja aurav, et seda võib lausa näha. Lähedal õitseb angervaks! Lasen lõhnal end kanda ja jõuangi pärale. Minu ees on joovastava aroomiga mesised angervaksaõied, kasvult minuga täpselt ühepikkused. Kaon nende vahele ära ja tunnen end kui ümbritsetuna lõhnavatest sulgpatjadest. See lõhn mõjub antidepressandina ja tõstab tohutult tuju! Keerutan end taimede vahel ringi kuni olen täielikult kaetud magusa õietolmuga. Jätan taimed kaasa võtmata, sest nad on mulle andnud juba nii palju. Alati ei pea taime murdma ja temast teed või keedist tegema, et saada tema ravitoimet ja jõudu. Piisab, kui temaga vaid suhelda. Mina eelistan just niisugust kasutusviisi ja nii annan ma võimaluse sama taime kasutada ka väiksematel metsaelanikel, kes tahavad magusat nektarit koguda.
Tunnen end kergelt ja õhulisena, paksult aurav õhk tõstab mind justkui üles ja kannab endas. Seljataha pudeneb kuldset õietolmu mu juustest nagu  Hansu ja Grete muinasjutus saiatükke, mis jäävad märgistama koduteed.
Jõuan imeilusale samblaväljale ja tundub, et kuulen õrna kajavat muusikat. Ahhaa, lähedal mängivad haldjad harfe ja laulavad. Nii ilusad on nende õrnad hääled ja nii teraapiliselt kaunilt kõlab muusika. Astun ühe sammu ja paljas jalg vajub pehmesse niiskesse samblasse. Oh kui mõnusalt pehme ja hea. Viskan end samblale selili ja lasen pruunil rabaveel end leotada. See on parim iluprotseduur, mida inimene enda jaoks teha saab. Keeran end kõhuli ja surun peopesad samblasse, ammutades pihkudesse pruuni, taimeekstraktidega küllastunud rabavett. Joon seda pikkade sõõmudega ning naudin selle imelist maitset ja tekstuuri. Rabavesi on siidine ja pehme ja selles on tunda erinevate taimede maitseid, mida nendega harjunud maitsemeel võib ära arvama hakata. Peale rabavanni riputan oma kleidi puuoksale kuivama ning heidan pehmele, kuivale samblale puhkama. Tunnen end vajumas sügavale samblasse ja näen end auramas koos rabaga. Panen silmad kinni ja tunnen vaid soojust ja tohutut õnne igas oma keharakus. Tunnen end vajumas veelgi sügavamale samblasse kuni tunnen, et olen rabaga üks. Tunnen end tohutu suure rabana, iga taime, lille ja puud selle pinnal kui omaenda ihuliiget. Rabaveest sai veri mu soontes, pikkadest angervaksadest mu juuksed, puudest mu keha ja soojast auravast aroome täis valgusest minu hing. Tunnen nüüd iga sissehingamisega, kuidas sammal mu keha all ja kõikjal maapinnal kerkib ning väljahingates jälle tagasi langeb. Aurav õhk, mis mind igal pool ümbritseb, on Maa-ema õrn hinge-õhk.
Tunnen end nii turvaliselt, nii hoituna ja vajun sügavasse unne. Ja raba hoiab mind oma pehmetel kätel ja lihtsalt vaatab mind, õnnelikku tüdrukut, kes magab samblapadjal.