Tegelikult mitte. Emotsioon on tundepuhang, armastus on hingerahu, armastus on tegelikult meie sügavaim olemus. Õnn on hingeseisund, rõõm on emotsioon. Inimene rõõmustab millegi üle põgusalt, aga õnnelik saab ta olla vaid elades sisemises rahus.
Tänapäeval näeb aina rohkem sellist pilti, kus inimene ei saa mida tahab ja on õnnetu, seejärel saab ja on õnnelik. See õnn on illusioon, see pole tõeline. Tõeline õnn ei sõltu sellest, mis välises maailmas toimub, sisemiselt õnnelik inimene on niigi kogu aeg õnnelik, olenemata välisest mõjutusest. Kui me laseme välisel maailmal end emotsioonide tasandil mõjutada, siis anname enda jõu ära. Laseme kellelgi teisel otsustada millel me oleme rõõmsad, millal kurvad. Sellega mängivad praegu kinod ja filmitööstus.
Minu jaoks on kogu elu tundunud imelik, et meil öeldakse mõne inimese kohta "emotsionaalne" justkui komplimendina. Õigem sõna oleks "tasakaalutu", sest just seda ta on. Ta ei vastuta oma elu eest vaid laseb välisel end väntsutada. Toidutööstus teab seda väga hästi, need kes seal tippudes istuvad, ei ole lollid inimesed. Vastupidi nad on väga targad. Nad teavad täpselt kuidas inimese emotsioonid teda juhivad. Tulemuseks on see, et inimene istub kinosaalis ja ajab endale kahe käega popkorni näost sisse. Inimene vaatab filmi ja tema emotsioonid kõiguvad ühe filmi ajal üles/alla nagu ameerika mäed, ta ei pea sellele vastu ilma toiduta.
"Stress ajab sööma ja teeb paksuks", aga mis tekitab stressi? Tasakaalutus, emotsioonid. See on nõiaring, millest peab inimene lõpuks end välja murdma, kui ta tahab võtta täie vastutuse oma elu eest enda kätesse.
"Stress ajab sööma ja teeb paksuks", aga mis tekitab stressi? Tasakaalutus, emotsioonid. See on nõiaring, millest peab inimene lõpuks end välja murdma, kui ta tahab võtta täie vastutuse oma elu eest enda kätesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.