Maamess 18-21 aprill 2013

Käisime rantšoga Tartus Maamessil. See aasta tulid kaasa ainult väikeloomad, kitsed, sokud, lambad, kuked, kanad, põrsad, pardid, haned, jänkud. Meil oli armas väike aedik, lageda taeva all. Kolm päeva ja kolm täiesti erinevat ilma, saime kuuma päikest, külma tormituult ja paduvihma. Sellegipoolest oli kõik suurepärane ja üritus läks väga hästi.
Sain vahepeal aega messil ringi jalutada ja uudistada. Tartu inimesed on erakordselt sõbralikud ja head, nii suur õnn oli seal viibida. Tartu ise on imeilus ja peale messi lõppu mööda emajõge jalutades liigutas see hinge. Mulle väga meeldis suur kodumaise toidu telk, seal hõljus nii mõnus puusuitsu ja värskelt küpsetatud leiva lõhn. Natuke üllatas, et kevadine maamess ja mitte keegi ei müü kasemahla. Küll aga oli igat värvi õlut ja viina. Armsa talunaise käest ostsin ka kotitäie puhta aia õunu, mis kitsed nahka panid.
Osalesin ka ühes mängus, kus pidi korvi seest valima paberilipaku, kus peal seisis mingi maaeluga seotud küsimus. Minu paberikesel oli küsimus: "Mitu karu on Eestis?" Kuna ma vastust ei teadnud, siis pakkusin selle, mis sisetunne mulle ette sosistas, ütlesin 500. Õige vastus oli- täpselt 500! Öeldi, et keegi teine pole varem sellele küsimusele nii täpselt vastanud ja sain selle eest kingituseks Kalevipoja vanasõnade raamatu.
Kuna 18. algas minu tööpäev juba kell 5 hommikul, olin õhtul kella 10ks päris väsinud. Eriti arvestades, et sain väga palju päikest ja minu põsed, nina ja otsaesine olid täiesti põlenud ja õhetasid. Need olid sama punased kui põrsastel, kes ka natuke liiga kaua päikese käes olid. Tugeva jaheda tuulega ei tunnegi, kui päikest liiga palju saab ja oleks aeg varju minna.
Järgmisel päeval leidsin messilt ühe armsa tädi kes müüs kibuvitsateed. Aga tal olid kibuvitsamarjad peale kuivatamist purustatud ja see annab väga suure maitseerinevuse. Maitsesin seda teed ja see oli väga hea. Ise jõin nendel kolmel päeval vaid mõne klaasi vett.
Kolmas päev oli kõige raskem, sest rahvast oli meeletult palju. Ma võin olla inimeste sees, aga peale seda on mul vaja olla kas või natuke aega üksi, olen enamuse oma eluajast üksi olnud ja vajan mingit osa sellest üksindusest iga päev. Kõik tahtsid aedikusse sisse tulla, loomi katsuda ja pildistada. Kahjuks paljusid lapsi ei lastud aedikusse, sest vanemad ütlesid, et loomad on kurjad ja hammustavad, müksavad. Seda nad tegelikult ei tee ja oli kahju, et vanemate hirmude pärast lapsed pidid nii suurest kogemusest ilma jääma. Kohtasin seal messil lapsi, kes isegi ei teadnud mis loom on põrsas.
Kolmanda päeva hommikul kella seitsmest sadas vihma ja puhus väga tugev külm tuul. Aedikus kitsede pabulaid kokku korjates tundus, et täna vist küll külastajaid ei tule, sest kes sellise ilmaga ikka välja tahab tulla. Mõne tunniga ilm muutus täielikult. Hommikul ehitasime ühte nurgakesse kilest väikese varjualuse, et suurema vihma eest peidus olla. Istusin heinakotile ja põrsas ronis mulle sülle. Neil oli külm vihma ja tuule käes. Vaesekese sõrad olid päris külmad ja ta lõdises nagu haavaleht. Mässisin ta teki sisse ja puhusin ta peale oma suust sooja hingeõhku. Juba natukese aja pärast hakkas tal soe ja ta jäi sügavalt magama. Kui tema juba norskas, tulid vudinal kohale ka teised kaks põrsast ja surusid end minu vastu sooja. Olin niimoodi mitu tundi põrsaste soojendamisega hõivatud ja inimesed tulid ise mu juurde, pilti tegema ja küsimusi küsima. Mõned lapsed kallistasid mind ja pole midagi soojemat armastavast lapsekallist. See on väga eriline. Põrsad olid ka väga tublid, nemad koos teiste loomadega tõid lastele väga palju tervendavaid positiivseid tundeid ja hetki.

Mulle mess väga meeldis, ma arvan, et korraldus oli suurepärane ja kõik läks väga hästi. Aitäh kõigile, kes käisid, osalesid, tervitama tulid ja oma soojust jagasid. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

Kolmanda päeva õhtu. Kõik on väsinud.