Kastasin end hommikusse jõevette ja jalutasin mööda karget, ärkavat männimetsa. Tundsin juba hommikul, et tänane päev on eriline. Hiljem mööda külateid jalutades nägin igas aias oma aiapidajat, sõrmepidi mulla sees toimetamas, istutamas, kastmas, rohimas, Maad silitamas. Maa kutsus täna inimesi enda juurde, linnast ära, tal oli väga palju tervendavat energiat jagada. Nägin inimesi, keda mõnikord isegi pikkadel suvekuudel aedades näha pole. Inimesed tunnetasid seda imelist energiat ja tulid selle kutse peale. Natuke kahju, et mul polnud täna võimalik neid erilisi hetki jäädvustada, et vaataja ka läbi pildi saaks sellest energiast osa.
Ka minu ema-isa käisid siin mu juures, viisin nad jalutama ühte mu suvisesse lemmikkohta. See on kui metsik ürgorg, metsa sees, kuhu inimesed tihti ei satu. Saan sellest kohast jagada vaid paari aasta taguseid pilte.
Õhtupoolikul olin hobustega, nendega on nii hea, alati ei peagi rastutama, et nende tervendavast energiast osa saada. Nad jagavad seda igal hetkel. Heidsin käed ümber oma lemmiku kaela ja surusin nina tema põse vastu...mmm.. milline lõhn. Hobuse ja magusa heina segu, see on üks parimaid lõhnu. Täna ei taha loodusest hetkegi eemal olla ja korraldan magamise lageda taeva all.
Tänan südamest loodust ja elu!
Pildid lähevad siia albumisse: http://fotoalbum.ee/photos/MariMetsallik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.