Kes oleks osanud arvata, et täna hommikul imelise päikesepaistega metsa minnes satun nii imelisele muinasjutumaale seiklema. Läksin hiliseid lehterkukeseeni korjama, olin sügaval sügaval metsas, kus ükski inimene eales ei käi, sest see mets on nii tihe. Seal ei saa peaaegu üldse end sirgeks ajada, peab käima küürakil, see on väikeste haldjate mets. Kui järsku hakkas sadama paksu laia lund. See oli lihtsalt imeline, võtta lumi vastu metsas. Lumeterakesed krõbisesid nii kaunilt vastu kuuseoksi, et istusin seenekobarate vahele maha, panin silmad kinni ja lihtsalt naersin ja nautisin. See oli nii ilus.
Kodus sain küünlavalgel taas tonnide viisi seeni vanematele purkidesse teha. Mul on võimalus juua mahla, aga eelistan taimeteed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.