♥ 60. päev tahke toiduta ja teenimine

-õunamahla '

Üks asi on kindel, energiast puudust ei tule. Täna sai 3 tundi kõhutantsitud ja tundus, et see andis hoopis uut energiat juurde. Imeline asi on ikka tantsimine, nii vabastav.
Puutusin ka esimest korda oma uuel teekonnal kokku tigedusega. Sain suurt vastuseisu tunda oma elustiili suhtes ja öeldi lausa väga käskivalt: "lõpeta ära!" Kui selgitasin, et olen oma olemusega, oma sisemise essentsiga , rääkinud ja pidevas koostöös, sain vastuseks, et see ei saa olla tõsi. Aga kallis kallis sisemine jumalikkus, mis igas inimese on, meie tõeline olemus, ei saa ju valetada. :)
Minu parim sõber ütles, et kui autole kütust ei anta, siis auto jääb seisma. Jah, see on täiesti tõsi. Ja just nimelt siin tulekski aru saada, et inimkeha ja masina vahel on tohutu erinevus. Masin, erinevalt inimkehast, ei ole end ise ülalpidav. Ta vajab inimesi, kes tema eest hoolitseksid, teda putitaksid, ta on elutu mehhanism. Ja selline elutu mehhanism muudab inimesed, kes teda "elus" üritavad hoida tema orjadeks. Inimene teenib masinat. Aga inimkehaga on hoopis vastupidi, inimkeha on end ise ülalpidav ja ise taastav mehhanism, kes ei vaja kedagi ega midagi, et elada täisväärtuslikult.
Minu pärast pole vaja muret tunda, tunnen end suurepäraselt ja minu teekond läbi edasi. Tänan kõiki, kes minust hoolivad nii palju ja seda muretsemise või käskimise/keelamise teel väljendavad.

 See tunne, kui saad kedagi aidata lihtsalt oma headuse kinkimise ja sellega ülevalamisega, see ongi tõeline õnn. Teenimine, mis on ju meie kõigi ülesanne siin maakeral.
Jõulud hakkavad taas liginema ja alati meenub mulle üks ammune jõuluõhtu 5-7 aastat tagasi. Olin just saanud kingituseks suure kotitäie igasuguseid maiustusi, shokolaade ja jalutasin mööda vaikust ja laia lumesadu kadriorus. Ühe vana mahajäetud maja hoovis, kust mööda jalutasin, magas üks kodutu meesterahvas. Külmas, lume sees, ta oli külje alla pannud papitükke ja ta selg oli vastu külma kivimaja seina. Pisarad tulid mulle silma teda niimoodi nähes, hiilisin vaikselt ta juurde, et teda mitte äratada ja panin tema väljasirutatud pihku kõige suurema shokolaaditahvli, mis oma kingikotist leidsin. Sellesse tahvlisse suunasin kogu oma armastuse jõu ja soojuse, et see leviks ta temasse, kui ta sööb. Võin öelda, et see oli üks kaunimaid hetki mu elus, see tunne. Suunasin sinna nii palju armastust, et tundus, nagu oleks see pime hoovike natuke valgemaks ja soojemaks muutunud. Kodutute aitamine pakub mu hingele väga suurt toitu.