♥ 160 päev tahke toiduta ja raamat Rohelise Päikese Maa

" Õhk oli umbselt niiske ja lämmatavalt soe. Peitu olid pugenud kõik päevased olendid. Nende asemele asusid ja ärkasid unest päevavalgust kartvad ööelanikud. Öörändurid ja -hulgused ronisid puulehtede, koorelõhede ja põõsaste pesa peidust välja otsima endale toitu. Mets rõkkas saladuslikest häältest. Kostis puu vastu toksimist, sibelemist ja krabinat. Õhus kuuldus tiibade tasast sahinat ja põrinat. Kuskil praksus puuoks tundmatu jala all ja oigas mingisugune loom. Oli kuulda karjatusi ja jooksumüdinat. Metsatontidena hõljusid pimeduses nahkhiired, hääletult nagu altilma vaimud. Rohustikus kiirgas kaks loitvat ja hõõguvat silma.
Järsku kajas läbi metsa öökulli hoiatav huilgamine. Nüüd vaikis hetkeks kõik, nagu oleksid metsaelanikud jäänud hinge kinni pidades kuulatama. Oli isegi nii vaikne, et võis kuulda pudenevate kuuseokaste langemist. Seisatasid öörändurid, saagiotsijad ja põgenejad. Mis sundis neid julgeid ööhulguseid tardunult seisatama? See ei olnud midagi muud, kui et nad haistsid võõrast lõhna, tundes ja kuuldes tundmatu olendi lähenemist kõigi oma erksate katsesarvekestega, kuulmenahkadega ja kõrvadega. See oli inimene, kes läks läbi metsa, mööda tuhandeist põksuvaist südameist, tuhandeist imetlevaist silmist.
""See on meie suur vend," sosistati aukartlikult, vaadates mingi salapärase imetlusega inimesele järele."