https://www.facebook.com/mari.metsallik/photos/a.741195839279083.1073741843.615020945229907/697780360287298/?type=3&theater



Tahaksin kirjutada natuke nn. kuivpaastust ja "breatharianismist" ehk olekust, kus inimene ei tarbi ei toitu ega vett ega mingit muud vedelikku. Kuna olen praegu ise selles olekus, siis tahaks mõningaid tekkinud mõtteid jagada. Esiteks arvan ma, et sellist asja nagu kuivpaast ei ole olemas. Selleks, et toimuks täielik kuivpaast, peaks inimene kogu päeva jooksul tekkiva sülje välja sülitama, mitte hingama või viibima ainult ruumis kus õhuniiskust ei ole ja isegi silmi kinni hoidma. Kuivpaastu kui sellist ei ole olemas esiteks sellepärast, et keha toodab iga päev mitu liitrit vett. See sülje tekkimine aktiveerub korralikult paastudes ja sülg toidab ja joodab keha, keha toodab ise enda jaoks vajaliku vedeliku. Nii et terve inimene ei saa kunagi olla täielikult "kuival" ega elada ilma veeta, sest keha toodab ise vett. Me saame elada vett joomata, sest seda tööd teevad meie nahapoorid ja hingamiselundid. Isegi loobudes kõigest välisest toidust ja joogist ja veeprotseduuridest, on inimene ikka õhu JA vee toidul, sest tema keha on nii loodud toimima. Kui ei oleks, tunneks breatharian ehk õhust toituja oma keha kuivana kui tegelikult on hoopis vastupidi. Ka janu ega veepuudus ei ole võimalik puhta keha juures, ka kuiv suu mitte kunagi. Sülg mida toiduta elava puhastunud kehaga inimese keha õhust võetud osakestest toodab, on täidetud toitainetega, mis tulevad Universumi avarustest. Samuti tundub mulle, et kui me mõtleme mingile toidu omadusele või teatud toidule, toome me energeetiliselt tasandil selle omaduse sülje sisse ning siis neelates viime selle jube füüsilise ainena oma kehasse. Tundes oma kogemusest kuidas keha toodab ise vett seespidiselt ning kuidas see niiskus on tunda nahapinnal naha täieliku pehmuse, toidetavuse ja niisutusega tean, et inimene ei vaja välist vett niisamuti nagu ta ei vaja füüsilist toitu. Kui inimene sööb, ei tooda keha pidevalt nii suures koguses toitvat ega niisutavat sülge. Avastasin, et kui keha on puhas ehk kehas pole lima ega mürgiseid jääkaineid, läheb kogu see sülg keha toitmiseks. See ei ole lihtsalt sülg, vaid tekkides suus seguneb see magusamaitselise vedelikuga, mida toodab meie käbinääre, kui ta töötab korralikult. Nimetan seda vedelikku vedelaks valguseks. Ja see on väga-väga toitev meie kehale. See sülg on sisuliselt puhas vedel valgus, mis sisaldab toitaineid mida keha ise loob. Loomulikult ei ole see sülg millegi poolest sarnane nendele vahutava limaga täidetud kleepuvatele süljelärakatele, mida tänavatel ikka näha võib. See sülg on oma konsistentsilt nagu puhtaim allikavesi. Kõik see saab toimuda vaid siis, kui keha on täiesti puhas. Kui kehas on vaja remonti teha ja puhastada, läheb see sülg puhastuseks ning siis käib inimene tualetis seda sülge ka väljutamas koos jääkidega. Samamoodi kui inimesel on vaja väljutada limajääke, võtab ta ka õhust aineid mida muudab kehas nii, et saaks käia tualetis väljutamas. Seda isegi juhul, kui välist toitu sisse ei võeta. Puhastunud keha puhul sellist rohket väljutamist ei toimu. Teiseks sellepärast, et kui meie keha poorid on puhtad tahkest limast, toituvad nad lakkamatult välisest õhust. Terve inimene, kelle poorid ja kogu keha on puhtad, toitub lakkamatult õhust ehk ongi sõna otseses mõttes õhutoitlane. Õhk sisaldab meie jaoks kõike vajalikku. Tuletan meelde, et me oleme loodud olema 24/7 õues õhu käes. Kui magada metsas lahtises koopakeses või lageda taeva all, ammutab keha parimat toitu ning ausalt, seda kogenud inimene ei taha ega suuda enam siseruumides magada või peab ta seal looma tingimused, mis meenutavad õueõhku lillede, okaspuudeokste, veeanumate ja kõikide avatud uste ja akendega. Kõige olulisem on hoida oma keha puhtana ja poorid puhtana, et need saaksid toita keha ning igapäevaselt ümbritseda end värske õhuga. Ma lihtsalt armastan õhku! Iga päev käies metsades ja hingates õhtuõhku, tulevad pisarad mu silmadesse tänutundest, et saan sellist õhku hingata. Iga hetk looduses hingan kogu aeg suurima naudinguga õhku ja nuhutan iga väiksematki lõhna samal ajal mõnust mõmisedes. Milline nauding, milline võrratu värske lõhn!

Täielik paastumine, ehk vee ja toidu mittetarbimine, on sisemise lõkke süütamine. Ja kui keha on puhastamata, temas on palju lima ja muid mürke, siis ei tee keha väikest tulekest, vaid korraliku jaanitule. See tuli puhastab kõik kehale ebavajaliku, ka haiged rakud. Samuti on see parim ja lihtsaim viis tekitada oma kehas soojust, mis suudab vastu panna ilma lisariieteta ka kangematele miinuskraadidele. See soojus on väga meeldiv. Siis hakkavad inimese põsed punakalt õhetama ja kogu näole tekib tervislik õhetav jume. Avastasin, et see toimub sellepärast, et sisemise tule kaudu põletab keha ära valgeid limaosakesi meie veres, mida nimetatakse leukotsüüdideks ja mille kohta arvatakse, et need on meie kaitsjad ja immuunsuse valvurid. Valged verelibled ei saa meid kaitsta, sest on ise patoloogia. Sain hiljuti oma mõtetele ka tõestust. Terves veres valgeid vereliblesid ei ole. Nad vähenevad paastumisega ning limavaba toiduga ning neid tekib juurde, kui sööme kuumtöödeldud, tärkliserikast, sobimatut toitu. Nende kasvu võib täheldada kohe, kui selline toit on makku jõudnud. Puuviljatoitu süües neid ei teki. Mida mürgisem toit, seda massilisemalt valgeid vereliblesid tekib. Kui meie veres on need valge vere osakesed, oleme ka ise kahvatud ja haiglase välimusega. Täielik paastumine eemaldab meie verest limaosakesed ja toob suurepärase jume tagasi meie nahale. Meie põsed saavad tagasi roosaka jume ja kogu keha nahk muutub tumedamaks. Vere puhastamiseks kiireim viis on paastumine, millele peab järgnema toit, mis viib välja lahti tulnud limaklombid. Paastumise tulega tekitatud soojus ja õhetav jume sarnaneb sellele, kui sööme dieeti mis koosneb vaid meie enda verd meenutavat värvi viljadest nagu kirsid, murelid, viinamarjad, põldmarjad jne. Sellise toiduga on samuti võimalik tuua jume tagasi ning tõrjuda välja valgeid, surnud limaosakesi verest. Kui me sööme toitu, mis meenutab värvuselt meie enda armastuse märki, verd, siis aitab see verd luua. Kui me sööme valget, elutut, tärkliserikast toitu mis meie kehale on kahjulik, saame valged, surnud ja kahjulikud osakesed verre.
Arstid ehmatavad ära, kui ei leia meie verest valgeid vereliblesid. Teevad järelduse- midagi on sinuga viga, kuna sul ei ole nii nagu kõigil on. Siis annavad soovitusi valgete vereliblede TÕSTMISEKS veres, et vastaksid jälle mingitele normidele ehk läheksid tervise ja haiguse vahepealsesse seisundisse.
Mitte kunagi ei tohi ennast võrrelda mingite kehtestatud normidega. Kui juhtute arsti juurde ning arst võrdleb teid "normidega" pidage alati meeles, et need normid on võetud uurides inimesi, kes pole terved kuna lääne ühiskonnas on raske leida inimesi, kes on lapsepõlvest saadik elanud täiesti limavaba toiduga. Tervislike normide kehtestamiseks peaks uurima inimesi, kes on alustanud oma elu puhta ja hea kvaliteediga rinnapiimaga ning elanud eranditult limavabal või vähemalt limavaesel dieedil ning korrapäraselt paastunud.