Näen seda enda puhul ka, mind ei ole kogu elu tõsiselt võetud sellepärast, et ma nii noor olen. Vaadatakse minu vanusenumbrit ja seejärel tekib nagu mingi blokk. Enam ei võeta vastu. Targutasin 12 aastasena endast 30 aastat vanematele prouadele ühes foorumis, et on vaja tervislikult süüa ja iseendaga tegeleda. Ega keegi poleks minu käest seal nõu küsinud, kui oleks mu õiget vanust teadnud. Vanus on ka illusioon! Meie hinged on tohutult vanemad, siin juba iidsetest aegadest kogemusi kogumas! Meie keha vanus ei tähenda mitte kui kõige vähematki! Kuulake oma väikeseid lapsi, unustage see dogma, et loeb vaid selle elu kogemuslik tarkus, nendes on palju enamat avanenud ja nad ei ole veel kinni tambitud.
Minu jaoks on huvitav vaadata inimest, kõigel tema juures on rääkida mingi lugu. Kui vaadata tähelepanelikult võib juba vaid tema füüsilisel kehal näha erinevaid lugusid tema elust. See on huvitav, aga kahjuks vähesed lubavad iseendal välja peegelduda. Sellega, kuidas varjatakse midagi loomulikku enda küljes, sellega varjatakse ka mingit elulist külge enda sees. Iga füüsilise asja taga on mingi energeetiline algenergia.
Olen palju mõelnud, et miks küll inimesed teisi inimesi hukka mõistavad. Me oleme ju kõik läbi elude teinud ise neid samu tegusid, milles nüüd teisi kipume kritiseerima? Vihkame kedagi, kes aborti tegi, aga see tähendab vaid seda, et oleme ise aborti teinud ja pole seda suutnud iseendale andestada. Seega see on ainult meie enda probleem ja tänu taevale, et too inimene meie ellu tuli ja aitas meil neid allasurutud tundeid pinnale kaevata. Kui neid inimesi ei tule, siis jäävad ka tunded meie sisse magama. Mitte keegi ei saa kunagi meie sisse tundeid panna, kõik mis on, on juba varasemast meie sees peidus. Sellest ma aru ei saagi, miks inimesed seda ei näe. Kui vihkame karvaste jalgadega naist, või ajab see meid naerma või tekitab tahtmise teda alavääristada, siis võiksime vaadata enda sisse ja mõelda, kus MEID on alavääristatud, kus meie üle on naerdud ja kus meid on mõnitatud nii, et me seda unustada ja andestada pole suutnud? Siis saame tänada neid naisi, et nad aitavad meil meelde tuletada.
Kuna praegu elame aastal 2012 ja oleme uue ajastu ukse ees, siis meil ei ole enam aega "muneda" oma tunnetega ja eriti praegu kistakse kõik üles, mis veel alla suruda oleme üritanud. Täname siis neid, kes meid aitavad. Nad teevad seda armastusest. Ja õpime armastama oma parimat sõpra ehk oma keha just sellisena nagu ta on. Kui me suudame armastada oma keha tingimusteta, saab iga viimane kui karvake sellel meile imearmsaks ja kalliks ja omaks ja me ei taha enam midagi eemaldada või juurde lisada. ♥
-------
I love you more with every breath truly madly deeply do...
See lugu meenutab alati ühte päeva kaua kaua aega tagasi. Võib ilmselt öelda, et olin siis alles laps, kui olin oma lapsepõlvesõbraga ühe tütarlapse sünnipäevapeol Oxforellis. Me olime kahekesi kaua kaua üleval ja kui kõik teised magama olid läinud, tuli makilt see lugu ja me tantsisime kahekesi, hoidsime teineteise ümbert kinni ja tantsisime kallistades. See läks mulle nii sügavale hinge, ma mäletan nii täpselt seda tantsu ja seda sügavat, tõelist armastust mida tundsin. Mäletan, et pisarad olid mu silmis sellest tundest, tahtsin teda kaitsta ja tema eest hoolitseda, igavesti teha kõik nii, et tal oleks hea ja ta oleks alati õnnelik. Ta oli minust palju vanem ja oleks vabalt võinud mind kaitsta ja minu kui väikese õe eest hoolitseda, aga mina tundsin niimoodi. Mäletan, et mu ainus soov oli, et see lugu ei lõppeks ja ma saaksin igavesti niimoodi tantsida. Me olime koos nii, nii palju läbi elanud ja selle loo sõnad, see lugu tuligi meie jaoks. Nüüd, iga kord kui seda lugu kuulen, tulevad pisarad silma, see tants tuleb kohe meelde. Minu jaoks oli väga valus, kui meie teed selles elus lahku läksid, ma armastan samamoodi edasi igavesti...
And when my stars are shinin' brightly in the velvet sky
I'll make a wish to send it to Heaven
Then make you want to cry
The tears of joy for all the pleasure in the certainty
That we're surrounded by the comfort and protection of
The highest powers in lonely hours
The tears devour you
-------
See lugu meenutab alati ühte päeva kaua kaua aega tagasi. Võib ilmselt öelda, et olin siis alles laps, kui olin oma lapsepõlvesõbraga ühe tütarlapse sünnipäevapeol Oxforellis. Me olime kahekesi kaua kaua üleval ja kui kõik teised magama olid läinud, tuli makilt see lugu ja me tantsisime kahekesi, hoidsime teineteise ümbert kinni ja tantsisime kallistades. See läks mulle nii sügavale hinge, ma mäletan nii täpselt seda tantsu ja seda sügavat, tõelist armastust mida tundsin. Mäletan, et pisarad olid mu silmis sellest tundest, tahtsin teda kaitsta ja tema eest hoolitseda, igavesti teha kõik nii, et tal oleks hea ja ta oleks alati õnnelik. Ta oli minust palju vanem ja oleks vabalt võinud mind kaitsta ja minu kui väikese õe eest hoolitseda, aga mina tundsin niimoodi. Mäletan, et mu ainus soov oli, et see lugu ei lõppeks ja ma saaksin igavesti niimoodi tantsida. Me olime koos nii, nii palju läbi elanud ja selle loo sõnad, see lugu tuligi meie jaoks. Nüüd, iga kord kui seda lugu kuulen, tulevad pisarad silma, see tants tuleb kohe meelde. Minu jaoks oli väga valus, kui meie teed selles elus lahku läksid, ma armastan samamoodi edasi igavesti...
And when my stars are shinin' brightly in the velvet sky
I'll make a wish to send it to Heaven
Then make you want to cry
The tears of joy for all the pleasure in the certainty
That we're surrounded by the comfort and protection of
The highest powers in lonely hours
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.