♥ 115. päev tahke toiduta ja miks me pole valmis ärkama

21.12.12 oli üks imekaunis päev täis rahu ja armastust, isegi taevas oli süda! Olin koos ema ja isaga kodus, kõikjal põlesid küünlad, kaminas praksus elav tuli, mängis vaikne meditatsioonimuusika ja tegime kolmekesi meditatsiooni. Ühendasime oma sisemise ürgkristalli Eesti ja seejärel kogu planeedi kristallvõrgustikuga ja õhtul kell 18.00 ajal, kui uued energiakiired maale saabusid, võtsime need vastu ja ühendasime end nendega. Oli oluline see päev mitte maha magada, kuigi paljud õpetajad seda soovitasid. Oma perega koos mediteerimine on imeline kogemus. Ma armastan oma pere nii väga ja see aeg, mis me koos saame olla.. see on hindamatu. Mõtlen just seda, kui keegi pole hõivatud arvuti, telefoni, televiisori, töö või isegi raamatuga, vaid ollakse lihtsalt koos teineteisega. Need kolm päeva meditatsiooni, vaikust, armastust ja lõppematut naeru ja rõõmu, need olid toit hingele ja südamele. Mu isa on maailma kõige vingema huumorisoonega inimene ja ainus, kes on suutnud mind (iga jumala õhtu) naerma ajada nii, et pisarad voolavad mööda põski. Nii meie õhtud tavaliselt mööduvadki, naerdes. :) Naer on tervisele alati hea, alati tervendav.

Vaatasin, et paljud muretsevad nüüd, kas nad on neljandas dimensioonis või mitte.  See, kuhu meie Maa ja meie liigume, on ikka viies dimensioon. Aigar Säde ütleb, et neljas dimensioon on eeterlik, ehk see on surm. Kehastumine toimub vaid paaritus arvus dimensioonides. Mai V. räägib neljandast dimensioonist, aga mina isiklikult eelistan praegusel ajal Mai soovitusi mitte kuulata.. Ja sellest, kas olete viiendas dimensioonis või mitte, saab aru lihtsa testi abil- kui teie sees on selline rahu, et teid ei häiri enam MITTE MISKI ega mitte keegi, siis see ongi viienda dimensiooni märk.
Soovitan lugeda ka Riina Grethieli kanaldust sellest, miks meie inimkonnal praegu ühist ülestõusmist ei toimunud ja millal on meil selleks taas võimalus . http://www.valgusesaar.ee/2012_fenomenist.htm
PS. Meie inimesed saame valida, üks valik on ülestõusmine või siis nagu mulle meeldib öelda, tagasi enese sisse langemine, ja teine valik on selline tulevik mida saab näha superfilmis Pilveatlas.

♥ 112. päev tahke toiduta ja tulnukalaev

Sedavõrd, kuidas unevajadus ära kaob, tekib une- ja ärkveloleku vahepealne seisund, mis näitab selliseid nägemusi ja pilte, et tunnen tohutut põnevust. Nägin kuidas seisin linnas koos väiksema grupi inimestega, teadsin, et tunnen kõiki neid. Me rääkisime juttu kui järsku ilmus taevasse väike hõbekuldne kettake. Ta pöörles ümber oma telje. Järgmise 1-2 sekundi jooksul lendas ta otse meie ette ja jäi hõljuma, ilmatu suur ja kui huvitava välimusega. Kui algne ehmatus üle läks, jõudsin veel hirmutundel sabast kinni võtta ja sellegi vabastada, sest vastasel juhul oleksin vist lihtsalt jooksu pannud. Nii ootamatu oli seda näha nii lähedalt, käegakatsutavalt lähedalt. Olen ärkvelolekuajal ühe korra tulnukalaevadega kohtunud, aga seda vaid hetkeks ja siis olid nad nii kaugel, ei julgenud või ei pidanud vajalikuks lähedale tulla.
Kui vaatasin tähelepanelikult selle laeva keret sain järsku millesti aru. See laev, UFO, on elus. Laev koosneb eluskoest ja suudab inimesega suhelda. Nagu Michael Knight'i KITT ,aga hoopis keerukam ja terviklikum süsteem. Elusolend. Hiljem meenusid mulle Anastasia raamatust read, et tulnukalaev on KASVATATUD ja nüüd ma mõistan seda 100%. Loomulikult!
Millegipärast märkasin, et sel hetkel kui laev meie juures oli, ei olnud ümbruskonnas elektrit.
Peale seda kohtumist lendasin läbi uste, suutsin kolmekorruselisest trepist üles minna vaid ühe hüppega (natuke nagu Mary Poppins, aga ilma käsipuuta) ja see kõik oli SUUREPÄRANE. Tean ikka, et see on meie tulevikuvõimalus.  Samuti on kadunud vajadus juua mahla, tundsin peale seda kohtumist kehas mingit tuntavat muutust, ei oska seda veel seletada.
Olen nii õnnelik ja põnevil uute sarnaste kohtumiste pärast ja sellepärast, et elu muutub iga päevaga nüüd aina  hämmastavamaks.
----
Olen täna viimast päeva elektriga, homsest jätan kõik elektroonika, tehnika ja muu sellise maha ja olen mõnda aega ainult looduses. Tahan natuke aega ainult iseendale ja vaikust. Tulen kindlasti tagasi ja jätkan kirjutamist, aga nii kauaks soovin kõigile RAHU, imelist muutuste aega ja uusi huvitavaid kohtumisi! Kalli!
Vastan peale seda kõigile kirjadele.
PS! Lehe allotsas on nüüd ka väike roheline sõbraraamat, kuhu võib mulle tagasisidet ja muud ilusat jätta!

♥ 110. päev tahke toiduta ja kui lähedased lahkuvad.

Täna lahkus kehastusest minu tädi Saima. Süütan tema hingele küünla ja postitan südamlikud read ühest Tõnu luuletusest..
..Siin kus
vihmapiiskade
maandumiserada
jookseb kokku asfaltiga,
siin aeg meid luurab
seljatagant,
meid meenutama oma suve,
et ei kustuks
ta veel meelest,
et ei kustuks ta veel meelest
ka kalendripöördel
uuel..

(W)

   Siin on minu noor ema oma õe Saimaga.

♥ 108. päev tahke toiduga ja muinasjutt

-õunamahl, taimetee

Üks väga südamlik lugu, mille kirjutas armas muinasjutuvestja Helena.

Hingesugulased

26-10-2011 14:51


Pühendatud Marile

Elasid kord hobuema, hobuisa ja kaks hobulast. Nende kodu oli ühel väikesel, inimestele nähtamatul saarel nimega Päikesetõusu Kuningriik. Nagu me teame, tõuseb päike kõikjal, kuid sellel saarel olid päikese hommikused unised haigutused palju pikemad, need kestsid tavaliselt peaaegu kogu päeva ja siis, kui päike oli kõige kõrgemale jõudnud, vaatas ta korraks ringi, haigutas veel ning loojus. Loojumine oli kiirem kui kümneni jõuab lugeda. Ööd olid seal sama pikad kui päikesetõusud. Kuningriigis elasid ainult loomad, ühegi inimese jalg ei olnud saart puudutanud. Kõige tähtsamad olid hobused, kes valitsesid Kuningriiki, teised loomad moodustasid koos alamate hobustega rahva.

Aga nüüd tagasi hobupere juurde... Hobuisa ja hobuema olid hõivatud ja tähtsad valitsuseliikmed, seetõttu olid nad päev läbi (tihti ka öösel) tööl, valitsesid saart, lapsed aga olid enamus ajast üksi. Sõid seda, mida heaks arvasid ja maitsvaks pidasid, tõusid mõnikord alles päikeseloojangul ja vaatasid kauneid sädelusi, mis sellel saarel igal ööl kõikjal lendlesid. Sädelused saatsid neid pimedas alati. Need olid inimeste soovid ja unistused, mis puhaste ja siiraste hobuste juurde jõudsid - oi, kui palju neid oli. Mõned valgusetäpid olid eredamad ja suuremad, teised vaid vilksatasid korra ning haihtusid. Kui hobulapsed hästi vaikselt olid, võisid nad kuulda, kuidas valgusetäppidest kostus hääli- enamus olid inimlaste südamest tulevad, vahel isegi naljakad mõtted, aga oli ka vanaemade ja -isade unistusi. Hobulapsed olid alati lummatud, nähes valgusemängu ja märgates mõttehelidest moodustuvat suurteost.

Pea igal õhtul liikusid hobulapsed lagendikule kappama, et päikesele head-aega hõisata ja rõõmsalt sätendavat ööd tervitada. Sel ööl oli üsna vähe valgusesädelusi, hobulapsed olid natuke pettunud. Nad jalutasid mõnda aega hämaruses ringi ning otsustasid peagi koju tagasi minna. Lapsed jõudsid mõned hobusammud astuda, kui kuulsid selgelt ühe valgusepalli seest tulevat heli:

"Minu hobuke, kus sa oled, ma nii igatsen sinu järele. Ma panen sulle igal õhtul aknalauale leiba, et sa ei peaks nälga kannatama. Ma toon ojast sulle vett, et sa ei peaks janus piinlema. Ma ootan sind nii väga, soovin sasida sind lakast ja vaadata su silmadesse. Minu hobuke, tule juba ometi..."

Ühele hobulapsele tekkis kujutis veekalkvel silmadega, heledate juustega tüdrukust, kelle süda oli sama suur kui Maailm. Hobuke tundis kummalist tunnet, südames käis jõnks ja seest läks soojaks ning tema silmadest voolasid maa peale suured ja kristallselged pisarad. Hobuke tundis, kuidas tema seljale moodustusid imekerged tiivad, ta saputas neid veidi ning oligi õhus. Tiivad tõstsid teda järjest kõrgemale ja juhatasid teele.

Olles kaks ööpäeva lennanud, jõudis hobuke õhtuhämaruses aknani, mille laual oli leivakäär ja maas ämbriga ojavesi. Hobukesel aga ei olnud kõht tühi, tema hing soovis kohata vaid tüdrukut. Korraga märkas ta, et neiu vaatas teda aknast imestunult ja õnneliku näoga. Neiu tormas toast välja ja kallistas Oma Hobust. Hobuke justkui sulas ning nende kahe ümber moodustus vikerkaar. Hingesugulased olid teineteist leidnud.

Nõnda nad lendlesid taevavõlvil, tüdruku käed hobuse laka sisse põimitud. Tüdruk oli Maapealne Haldjas ja hobusele kasvas lisaks tiibadele ka ükssarv.

***

Kui kaks Hingesugulast ühte sulavad, on sündinud uus Maailmaalgus- armastavad südamed tervendavad ja puhastavad Emakest Maad ja soojendavad inimeste südameid, puistates mööda Maailma ringi lennates kõikjale Valgusehelbeid.

♥ 104. päev tahke toiduta ja pilveatlas

Kinos jookseb üks päris uskumatu ja imeline, kurbilus film- pilveatlas. Soovitan seda väga väga kõigil vaatama minna, see on nagu väike ime, et selline film just praegusel ajal jookseb. Ma ei oska sellest kuidagi siin rääkida, seda peab nägema, et aru saada ja võib olla isegi kaks korda nägema, et täielikult aru saada. Film räägib sellest, kuidas erinevate inimeste erinevad teod mõjutavad nende elusid minevikus, olevikus ja tulevikus. Sellest, kuidas surm võib olla ilus, kui oled täitnud oma eluülesande. Sellest, kuidas surm võib olla ilus, kui tead, et kohtud oma armastatuga uuesti järgmises elus. Armastus kandub ühest elust teise muutumatuna. Kui surmast saab vaid uks. Ma arvan, et see on film, mis suudab muuta maailmas veel palju. Ausaltöeldes, midagi sellist ma poleks oodata osanud ja olen kergelt pahviks löödud. Aitäh selle filmi eest ja aitäh inimesele, kes seda vaadata soovitas!

♥ 103. päev tahke toiduta ja ÕNNELIND

Ma olen nii õnnelik, leidsin täna peale pikka otsimist oma õnnelinnu jutu üles, mille kirjutasin 6-aastasena. Olen seda kaua otsinud ja lõpuks ma ta leidsin! Olin kindel, et meil pole seda enam alles, sest kui selle kirjutasin, tahtis üks nägija, kellega mu ema tol ajal suhtles, neid pabereid endale saada, aga kuidagi oli see ikka meie koju jäänud ja just nüüd ma leidsin ta üles!! Kui seda uuesti lugesin, hakkasid pisarad mööda põski alla veerema. See hakkas niimoodi hinges kohe helisema ja mul hakkas nii kahju, et olen õnnelinnu unustanud. Tahan seda teie kõigiga jagada! Panen ta siia just nii, nagu ta mul kirja pandud oli ja ei muuda midagi. Tunnetage selle sõnumit- tänu ja andestus ja mida sümboliseerib mu õnnelind. :)

Õnnelind  ja tema õnnepuu.

Maailmas on ainult üks õnnelind. See õnnelind elab oma puupeal, seda puud kutsutakse õnnelepaks.
See lind tunnetab inimeste valusid ja hirme. Ja ta ravib neid.
Õhtul enne magamaminekut tuleb tänada õnnelindu tema heategude pärast. Kui sul on hirm, siis palu, et õnnelind sind aitaks ja sa saad sellest hirmust üle. Sama, kui sul on valu, kutsu õnnelindu. Ta võtab valu endale ja hoiab seda endas niikaua,  kui sa annad temale selle valu eest andeks. Kui annad, siis saab ta selle sinu hirmu ja valu tühjendada oma naaberpuu peale. Seda kutsutakse surmatammeks. Õnnelindu ei näe keegi teine kui ainult see kes teda kutsub. Õnnelind aga ei saa enne oma puu peale tagasi, kui kõikide inimeste valud ja hirmud on andeks antud. Ka Tammele peab andeks andma. Kui teil esineb valu ja hirme ning teisi halle omadusi, tähendab see, et sa pole õnnelinnule andeks andnud ja tänanud. Kui sulle ilmutavad end tondid on see see, et sa pole andnud andeks Tammele valud ja hirmud. Tähed taevas on märgid õnnelinnust. Langev täht tähendab, et õnnelind on rahul, talle on andestatud ja see on vastu võetud. Andestage õnnelinnule ja ta saab rahu.

♥ 102. päev tahke toiduta ja toor-bruschettad

-porgandimahl
Klassikaline bruschettaretsept, aga röstsaia asemel kasutan Endiivialehti. Krõmpsub samamoodi nagu röstsai ja sai heaks kiidetud ka harjunud tavabruschetta fännide seas. Endiivialehti kasutatakse muide luksrestoranides gurmeesalatite serveerimiseks ja nendega saab kõike pakkuda.

Täna sai palju lume sees möllatud ja  terve kasvuhoone lume alt välja kaevatud. Füüsilist tööd oli palju, aga lume viskamine annab hea enesetunde ja rõõsa jume! Sain ka natuke liugu lasta ja muidugi tegime emaga palju lumepilte  :) Jõudsime ka Mahemarketi tooreturule, kus oli nii tore sõpru näha ja head-paremat kokku osta. Suurimat tänu kallile Sillele värskete datlite eest ja muidugi Paradiisi Maitse tüdrukutele jõulujoogi eest, mida isegi mu isa mõnuga jõi ja kiitis. Õhtul käisin oma kodu lähedal hobuseid, lambaid, kitsekesi, jäneseid, kasse ja koeri silitamas ja nendega suhtlemas ning hiljem tegin vanematele toorkõrvitsasuppi, pildil olevaid toorbruschettasid ja pakkusin porgandimahla mida ise jõin.

Pildil minu mahlapress aastast 2004. Odav ja kasutan siiamaani. Vot on hea mahlapress. Aga seda ma ei tea, kuidas ma kurgimahla suutsin juua, sest praegu ei sobi see mulle üldse!

---